Sao Paulo

Sao Paulos on kõik muidu väga teistmoodi kui Tartus või Eestis üldse. Esmapilgul on ta lihtsalt üks tohutu betoondžungel, millel ei ole tundu olevat mitte mingisugust lõppu. Samuti on see täis eksootilisi inimesi. Seega on loomulik, et esimestel päevadel on mul sellest kõigest raske aru saada.

Brasiillasi ei saa füüsilise välimuse poolest küll kuidagi ühtselt iseloomustada. Euroopa elanike järeltulijaid on palju, aga veel rohkem musti, jaapanlasi ja korealasi jne. Sao Paolosse on viimaste aastakümnete jooksul rännanud elanikke maa põhjaosa vaesematest piirkondadest. Kindlasti võin öelda seda, et isegi Sao Paulo kesklinnas hakkab silma inimeste lihtsus ja soojus, mida ma Euroopa suurlinnades näinud pole. 10 või 20 miljonit inimest, kuid kellelgi ei tundu olevat kuhugile kiiret - ei tähtsale ärikohtumisele ega ka hommikohvile. Ka Sao Paulo tähtsamal pilvelõhkujate tänaval Avinguda Paulistal on nii suurkompaniide juhtivtöötajad kui ka lihtsad asfaldipanijad ühtmoodi lõõgastunud ja stressivabad. Eriti meeldiv on SP juures aga see, et siin pole üldse turiste.

Linnapildis hakkab silma, et peaaegu kõik inimesed noored. Ühistranpordis paistab silma alati tööealised inimesed, mis annab Sao Paulole ja Brasiiliale vähemalt praegu suure tulevikueelise Vana maailma ees.

Brasiilias räägitav portugali keel on muidugi suhteliselt erinev sellest, mida ma Tartus õppisin, kuid minu ja kõigi teiste (v. a. portugaallaste) arust on see palju ilusam kui emamaal räägitav portugali keel. Sõna dia hääldatase tšziia. Nii on see kõikide Ladina-Ameerika maadega - ka hispaania keelt räägitakse kõige ilusamini ja puhtamalt Colombias ja Venezuelas. Vähemalt minu arust. Sao Paulos räägitakse õnnek üpriski aeglaselt, mistõttu on natuke kergem aru saada... kuid kõnekeel, mida tänaval räägitakse on ikka müstika minu jaoks, millest saan aru vaid mõned sõnad. Hea on see, et räägime ka oma majas portugali keelt, sest kõik teised oskavad seda väga hästi. Neist on kergem aru saada, kui päris brasiillastest, seega pole üldse hullu. Minu enda väljandusoskus on veel suhteliselt piiratud, sest suudan ainult rääkida portugali-hispaania keele segaputru.... aga juba kindlasti Brasiilia aksendiga.

Minu linnaosa Perdizesi vaates dominerivad peamiselt 25-30 korruselised elumajad. Seega on meie natuke vanem maja siin lausa erandiks. Kui Erik meie maja ust nägi, ütles ta selle kohta, et ilmselt on see kõige "kahtlasem" maja selles linnaosas. Kuid tegelikult pole üldse nii hull:)












selle maja ukse ees on tohutu väga ilus puu, mille nime ma veel ei tea.

Liiklus on Sao Paulos küll hämmastav. Eksiteerivad küll stoppmärgid ja ülekäigurajad, kuid keegi sind tegelikult nendest üle ei lase. Tuleb ise nahhaalselt teele astuda ja loota, et autod pidurdavad. Kuid natuke kõhe tunne on küll teades, et autojuhid vöötradadesse niimoodi suhtuvad. Kuid midagi ei ole teha. Huvitav on siiski mõelda, kuidas selline liikluskultuur välja arenes.

Muidugi on siin palju takistusi, mis tunduvad minu jaoks kummalised. Ühiskonnakorraldus üldiselt tundub kindlasti mõnes mõttes suletum ja igas mõttes bürokraatlikum. Ilmselt käib selle "suure reguleeritusega" kaasas ka ressursside raiskamine ja korruptsioon. Ilmselgelt on oma osa aga ka turvakaalutlustel.

Tohutute betoontornidesse pole külalisel kuidagi võimalik sisse saada, sest kõik majad on isegi Perdizesis eraldatud kõrgete betoonaedadega. Iga maja valvab ka (vist relvastatud) turvafirma töötaja. Autosid hoitakse maa-alustes garaazides, mis meenutavad pommivarjendeid.

Sao Paulos kõige prestiizemas linnaosas, kus mina elan, pole näiteks võimalik leida mingisugust avalikku basseini või veeparki. Vähemalt sellist, mis oleks tavainimesele jõukohane. Erabasseinid asuvad suurte majade tagahoovides. Tahtsin siis ühte spordiklubi veekeskusesse ujuma minna, kuid mulle öeldi, et enne peaksin selle spordiklubi liikmeks astuma. Selleks spordiklubi liikmeks saamiseks kulub aga mitu nädalat asjaajamist ja kindlasti ka suured summad raha.

Hakkab kuidagi silma, et mitte-midagi-tegevat teenindavat personali on ilmselgelt liiga palju. Me pole Euroopas ja eriti Eestis sellise ebaeffektiivsusega harjunud. Kuid see panebki mõtlema kui teistmoodi siinne kultuur ja ühiskondlik ülesehitus tegelikult on.

Kahju, et Sao Paulos merd ei ole. Oleks ma mõnes väiksemas kohas või Rio de Janeiros veedaks ma ilmselt kogu aja lihtsalt rannas palli mängides ja ujudes. See on oleks see vist kõige tõelisem Brasiilia, milleks poleks vaja isikut tõendavaid dokumente ega muud paberimäärimist.

Kokkuvõttes arvan siiski, et olen siin veedetud kolme-nelja päeva jooksul juba päris hästi kohanenud. Olen juba märksa julgem ega karda enam eriti. Kõige tähtsam on tänaval käies lihtsalt selline nagu pähe teha, et sa tead alati, kuhu lähed. Selline mõtlemine aitab. Minu käest on nüüd kahe päeva jooksul kesklinnas mitu korda teed küsitud.

Ma sooviks Brasiiliat võtta kui tabula rasa, ma ei tahakski, et mind eelnevad kujutlupiltidest, eelarvamustest ja teadmised oluliselt mõjutaksid. Tahaksin kõik ise avastada.

perdizes

Neljapäeva hommikul hakkasin olukorrast juba selgemalt aru saama. Ilm oli hommikul ilus ja veetsin pool tundi terassil. Selleseamal mida on näha fotodel. Oli tõeline Brasiilia päike hoolimata sellest, et ta vist Sao Paulos alati pilve varjust paistab.

Minu korterikaaslasteks on siis 2 itaalia poissi - kelle mõlema nimi on Daniele, sveitsi poiss Simon, prantsuse neiu Carol ja veel 2 brasiilia tüdrukut kelle nimed mul vist hetkel korrektselt ei meenu. Ja tegelikult on siin ruumi veelgi, nii et tõenäoliselt tuleb siia veel inimesi. Ja muidugi on siin kogu aeg igasuguseid külalisi, praegu näiteks Simoni hullud sõbrad Sveitsist.
See elamisplace on ise suhteliselt vana ehitis, mis kindlasti vajaks remonti kuid... praegu ei tundu see hädavajalik olevat, sest on lihtsalt nii soe. Ja muidugi see terass, kus on võimalik päikest nautida ja õhtul üks caiprinha juua.

Tähtis on aga see, et asukoht on suurepärane. See asub Vila Madalena ja Perdizesi linnaosade piiril, mis on turvalised nn. keskklassi elamurajaoonid. Vila Madalenas elab ka palju üliõpilasi ja muidu noori. Ning kesklinnast asuvad need vaid ehk poole tunni kaugusel, millest nüüdseks aru saanud. Ja pool tundi on Sao Paulos sama kui mitte midagi, nada nada...

Suuremast segadusest aitas mul üle saada Erik - eesti noormees, kes Sao Paolos elab juba 5 aastat. Ta elab koos oma abikaasa Julianaga minust u. poole tunni tee kaugusel, nii et meil oli lihtne juba neljapäeva pärastlõunal kohtuda. Läkisime ühte kaubanduskeskusesse Palmeirase staadioni läheduses, kus meil õnnestus osta mõned väga vajalikud asjad, eelkõige pistik mille abil saan nüüd arvutit kasutada. Aga mis sellest ikka...

Õhtul läksime Eriku, Juliana ja teistega natuke õlut joome ja pärast õhtu lähedalasuvasse elava muusikaga peokohta. Siis saime ka minu korterikaaslastega kokku. Sambastiile viljelev ansambel jättis mulle tõesti kujutlematu mulje. Kuigi jah, kõik see läks muidugi kokkuvõtteks väga kalliks. Ja nagu ma nüüdseks avastanud olen, on SP kõik lausa uskumatult kallis. Sao Paolo on Brasiilia NY, kuid oma osa mängib ka see, et Brasiilia reaal viimastel aastatel välisvaluutuade vastu märgatavalt tugevnenud on.

Vila Madalena

Sao Paulos

Ma olin mingis muinasjutumaailmas kui ma 27. jaanuari varahommikul Sao Paulo Guarolhose lennuväljal maandusin. Lennust ma ei taha rääkida, sest vahepeal mulle küll tundus, et ma ei ela seda üle. Aga elasin, kuigi mul veel tänagi maa jälge all natukene väriseb...

Passikontroll, mis oleks Euroopas aega võtnud 10 minutit, võttis Brasiiliasse jõudes aega üle tunni. Aga sellel hetkel olin üleval olnud järjest juba üle 30 tunni, nii et ma ei hoolinud sellest enam väga. Kõigest oli ükskõik ning aru mitte midagi ei saanud. Alles klaasukstest väljudes kargas mulle pähe, et olin lõpuks Lõuna-Ameerikasse jõudnud.

Loodus oli seal lennujaama ees oli minu jaoks küll nagu mingis filmis (arvasin siis et nagu Avataris) ja auras. Päike polnud veel tõusnudki. Kõik oli nii roheline ja lõhnas kujutletamatult...
Ostsin bussipileti ning istusin jahedasse bussi. Enesetunne läks juba paremaks ja jõin vett. Bussis nautisin vaateid, kuni mul mingil hetkel jälle väga paha hakkas. Aga jõudsin ikkagi lõpuks kohale.
Kesklinnas bussist väljudes kartsin üpriski mõjuvõimsatel põhjustel, et mind röövitakase kohe paljaks, sest suhteliselt palju kahtlasi tegelasi oli igal pool ümberringi. Aga lõpuks jõudsin kohale ning üllatasin oma korterikaaslasi kellest tuleb juttu kindlasti hiljem.

Enamik tänapäeva eestlasi teab, et Sao Paulo on suurlinn Brasiilias. Mis seos võiks sellisel eksootilisel kohal olla Eestiga ? Siiski 1930. aastatel elas SP osariigis ligi 2000-3000 eestlast kes olid tollal sinna hiljuti emigreerunud. Suurem osa neist olid aga pärit taluperedest ning neil polnud mingit ettekujutust, mis neid ees ootas. Nad olid osa niisiis suuremast rändeprotsessist, mis viis Euroopa ülejäävat ja vaesemat elanikonda Uuele kontinendile. Suuremale osale neist aga ei pakkunud saatus võimalust päris oma maatüki omandamiseks ning koduse rukkikasvatusega jätkamiseks. Neist said hoopis juhutöölised ühe industrialiseeruva metropoli eeslinnades.

Minu olukord on hetkel natukene kindlustatum. Ometi on hea mõelda, et eestlased on siin juba pikka aega ees olnud. Praegu pole sellest kultuurist muidugi enam palju järel, kuid seda suurem on tänapäeva Sao Paulo 20 miljoni elaniku kultuuriline ja etniline mitmekesisus. Sao Paulo on Lõuna-Ameerika maailmajao New York, kus seguneb tohutu hulk erinevaid kultuurifenomene.

Esimesel päeval ei saanud ma veel mitte midagi kõigest sellest aru. Aga kõik oli tore, sest minu korterikaaslased võtsid mind hästi vastu ning muidugi pidin kohe hakkama portgali keeles rääkima.

ola!