Wednesday, March 31, 2010

Paraty






























Paraty on väike koloniaallinnake Rio de Janeiro osariigi rannikul, mis asub Sao Paulost umbes 330 km kaugusel. Algamas oli Semana Santa ja otsustasime minu sveitsi sõbra Florianiga mõneks päevaks sinna sõita.

Tänapäeva Paraty on muidugi midagi turistidele, kuid siin asus 17.-18. küllaltki suure tähtsusega sadam, kust transporditi Minas Geraisi osariigist kaevandtud kulda Euroopasse. Sellest ka need imelised koloniaalstiilis munakivitänavad.

Paraty on uskumatult ilus koht, kus kõik unistused Brasiiliast tõeliseks muutuvad. Vaevalt oskaks keegi ette kujutada meeldivamat troopilist koloniaalinnakest. Paraty vanalinna moodustasid madalad koloniaalstiilis majad, mis mulle niiväga meeldivad. Kõik on imeliselt rahulik nii päeval kui ka öösel. Inimesed on toredad ja avatud. Polnud pidutsevate inimeste masse, mis vallutavad vaheajanädala jooksul peaaegu kõik rannikulinnad.













Restoranides on võimalik nautida lahest värskelt püütud kalaroogi ning proovida kohalikku cachacat (mis on Brasiilia suhkruroost valmistatud kange alkohol). Suveniiripoodides võib tutvuda igat sorti kohalikku käsitööga. Pärast ujumist võib juua jahedat kookosepiima või värsketest puuviljadest pressitud mahla. Õhtul võib istuda samades baarides, et proovida caipirinhat. Samal ajal kostab nende vanade tänavate vahel lokaalidest erinevaid sambarütme. Mida veel võiks soovida. See on just selline Brasiilia, mida tahaks oma lähedastega jagada. See on selline Brasiilia, millest on meil nii imeliselt lihtne aru saada...

Randasid on linna ümbruses mitu ning vesi on soe. Umbes 30 kraadi, mis on minu jaoks juba väga tavaline. Esimest korda sain ennast rannas tõeliselt vabalt tunda ja ei pidanud oma asjade pärast muretsema. Seepärast hakkasin

Ujusin mitu korda päris lahe keskele. Vees nägin mitu korda delfiine veest välja sulpsamas. See loodus on lihtsalt imeline, sest kõikjal ümbruses võimutseb troopiline Atlandi vihmamets.












































Kui mõne päeva pärast Sao Paulosse tagasi jõudsin, tundsin, et midagi oleks nagu puudu. Igatsesin tagasi Paratysse.

Tuesday, March 23, 2010

natura

Üheski maailma riigis ei ole rohkem loodust kui Brasiilias. Sõna otseses mõttes, sest üheski riigis pole rohkem taime ja loomaliike. Söögilaual leidub puuvilju, mis ei kasva mitte üheski maailma riigis ning mida teavad ainult brasiillased. Minu jaoks on need enamasti liiga intensiisvse maitsega. Looduses peitub üks osa Brasiilia meeltust potensiaalist. Kas mitte ei kasva aidsi ja vähi ravimid just Amazonase vihmametsas?

Kahjuks on brasiillased sellest imelisest mitmekesisuset alles viimastel kümnenditel aru saanud.

Siin on mõned pildid, mida ma Sao Paulo parkides tegin. See on üks imipisike tükike Atlanadi vihmametsast, mis kunagi kogu Brasiilia lääneosa kattis..




















Sunday, March 21, 2010

primavera

Kevad on saabumas ning loodus ärkab pikast unest. Lumi hakkab sulama. Brasiilias on märts aga esimene sügiskuu. See on varalahkunud Elis Regina üks ilusamaid laule. Aguas del Marco ehk "Märtsikuu vesi." "Märtsivesi" on pehme ja soe vihm. Samahästi võib see tähendada kaa lumesulamisvett.

Sunday, March 14, 2010

emotsioon












Brasiilia elu on emotsioon. Kõik ümbritsev tekitab teravaid ja unustamatuid emotsioone, mida on tihti raske sõnadesse panna. Iga inimene, kes vähegi tahab märgata, näeb teda ümbritsevat paradiisi ja põrgut. See tähendab, et väga palju siinseid "asju" on kõige paremad ja erilisemad maailmas, osad aga kõige hirmuäratavamad, ohtlikumad või kurvemad. Mõlemad poolused tunduvad lihtsalt meeletult haaravad.

Kõik see tekitab uskumatu põnevuse tunde - tunde, et viibid iga päev ja iga hetk ülioluliste sündmuste keskel. See ongi peamine põhjus, miks mulle siin meeldib. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud ega tundnud.

Olulisi sündmusi toimub siin tõesti koguaeg. Minu jaoks pole olulised sündmused mitte näiteks Coldplay või Metallica kontserdid (mis osasid välisüliõpilasi vaimustasid). Midagi muud.
Ka rääkimine huvitavate inimestega ja nende arvamuste teadasaamine. Siin blogis ma ju tuginengi erinevate inimeste ja eelkõige minu enda subjektiivsele arvamusele...

Käisime nädalavahetusel meie sõprade korteris peol, mis asub ühe kesklinna betoonhiiglase 25 korrusel. Sealt kõrgelt avanes imeline vaade, mis kindlasti sarnaneb New Yorgile, Tokyole jne. Ma pole New Yorgis käinud, kuid arvan, et Sao Paulo ja Ühendriikide suurlinna vaated on mitmest aspektist sarnased. Muidugi, mõlemas linnas on meeletul hulgal kalleid ja vähem kallimaid poode, restorane, baare ja klubisid, aga ka muuseumeid, teatreid, raamatukogusid ja ülikoole. Sao Paulo kesklassi miljonid vaatavad New Yorgis arenevaid komöödiasarju kui ka kodumaiseid telenovelasid. Küll aga olen päris kindel, et Sao Paulo elu on minu jaoks haaravam ja igal juhul emotsionaalsem. Valik, mida teha või kuhu minna on lihtsalt piiramatu.
















Tohutute klaasist kõrghoonete vahel jalutada on tõeliselt võimas tunne. Arhitektuur on igal pool võimas, kuid Sao Paulo kesklinn pole väga turvaline, sest suurema osa tänavatest on hõivanud vaesed kirdeosast pärinevad tumedanahalised sisserändajad. Pimedas seal ringi käia pole tõesti väga mõistlik. Minusugusele blondile gringole on muidugi ikka eriti ohtlik.

Kummaline, et just seal väljendub sotsiaane ebavõrdsus kõige selgemalt. Väga palju rikkaid inimesi elab nende saopauloliku arhitektuuriga majade luksuskorterites. Nende all kõnniteel aga magavad vaesed bahialased koos oma väikeste lastega. Selline on kontrast, mis paneb esmapilgul tõeliselt jahmatama. See on kogemus, mida ei ole võimalik kogeda Eestis ega üheski Euroopa maas.

Meeletult haaravaid probleemid on vaesus ja ebavõrdsus. Siiski tahan öelda seda, et Sao Paulos hakkab mulle enam silma eelkõige koostöövalmidus kui konflikt. Minu jaoks on Sao Paulo kõige haaravam fenomen just inimeste töökus - töö, et vaesuset väljuda. Probleem on selles, et mõnikord jääb puudu sellest esimesest õlekõrrest või niidiotsast. See ongi see suur küsimus, mille 21. sajandi brasiillased lahendama peavad. Vaesed tahavad, et nende elu kiiremini paraneks. Ka väga rikkad teavad, et ainus võimalus on muuta need miljonid favelaelanikud võimalikult kiiresti keskklassiks. Et iga inimene saaks võimaluse. Siis kaovad kuritegevus ja muud ohud demokraatlikue riigikorradusele.

Alles 1990. aastatel oli Brasiilia tõeliselt vaene maa, mis vaevles peatumatus inflatsioonikeeris ja mitte-kunagi-lõppevas ladina-ameerikalikus stagnatsioonis. Jõukad ja haritud brasiillased mõtlesid oma maast kui ühest "mahajäänud troopilisest paradiisist." Välismaailm on alati rääkinud imetlusega Brasiilia kultuurist ja loomingulisusest - sambast, karnevalist, jalgpallist jne. - kuid mitte kunagi positiivse tooniga poliitikast või majandusest. Nüüd on aga midagi oluliselt muutnud.

Brasiilia on 21. sajandi esimeste aastate jooksul teinud läbi imelise transformatsiooni, millel ei ole paraleeli üheski Ladina-Ameerika riigis. Mulle on räägitud, kuidas inimeste arvamused Brasiilia kohta on viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutnud. Ma pole Brasiilia kaasaja majanduse ja poliitika küsimustes veel väga pädev, kuid olen viimasel ajal tundma õppinud seda, mida välismaailm sellest "viimase kümnendi" Brasiilist mõtleb.

Brasiilia on muutunud tõeliseks tulevikumaaks. Viimase kümnendi väga stabiilne majanduskasv ja demokraatlikku poliitilise süsteemi kindlustumine lubab Brasiiliat vaadata potensiaalse Lõuna-Ameerika "supervõimuna". Majandusteaduskonnas räägitakse, et Brasiilia kindlustab varsti endale koha maailma 5 suurima majanduse hulgas. Pole põhjust rääkida ainult sambast vaid ka näiteks bioetanoolist ja paljudest muudest Brasiilia toodetest, mis teiste maade turge vallutavad.
Brasiilia on igas mõttes rohkem avatud. Mitte, et brasiilaste iseloom poleks avatud, vaid et ka riik hakkab mitmesuguseid bürokraatlikke piiranguid leevendama. Ka USPi ja teiste Brasiilia ülikoolide kasvav rahvusvaheline avatus demonstreerib seda tendentsi väga selgelt.

Sao Paolo on Brasiilia kõige tähtsam linn ja just siin on võimalik kõige paremini tunnetada nende muutuste ulatust ja meeletut dünaamikat, mis uut Brasiiliat iseloomustab. Mõned päevad tagasi toimus kesklinnas õpetajate meeleavaldus, kus osales ilmselt kümned tuhanded inimesed. Ülikoolis võib ka varsti toimuda uus protest rektoraadi vastu. See pole naljaasi - eelmisel aastal aeti üliõpilaste protestimiiting USPis laiali Policia Militari (sõjaväepolitsei) abil. Olen viimastel päevadel rääkinud mitme inimesega, kes nende protestide olemust on mulle põhjalikult selgitanud. Ning ma arvan, et just see on üks märk demokraatliku kultuuri tugevusest. Mina ei näe nendes protestides mitte mingisugust marksistlikku revolutsioonilisust ega sõjakust, mis ühiskondlikku konflikti süvendaks.

Brasiilias on alati esinenud meeltult korruptsiooni, kuid tänapäeval astub sellele vastu iseseisev ja verehimuline meedia, mis poliitikute tegusid korralikult kritiseerib (mis ei ole tihti võimalik Eestis). Ma loodan, et just selline kodanike suhtumine ongi mingit uut tüüpi Ladina-Ameerika osalusdemokraatia aluseks..

Saturday, March 6, 2010

USP - Sao Paulo ülikool












































22. veebruaril jõudis lõpuks kätte aeg ka akadeemiliste asjadega tegelema hakkamiseks. Ma olin käinud Sao Paulo ülikooli ülikoolilinnakus juba vist esimestel päevadel ja see jättis mulle kujuteldamatu mulje. Seega olin esmaspäeval väga rõõmus kui lõpuks sinna õppima läksin.

Olen vist tihti kaevelnud selle üle, kui vähe parke ja muid rohelisi alasid siin meie ümbruses on.
Seepärast tundub Sao Paulo Cidade Universitaria otsekui väike eraldi "roheline" linn. Kuid minu "empiirilised teadmised" Sao Paulo kohta on ikkagi veel väga piiratud. Tunnen sellest vast veel ainult ühte sajandikku või tuhandikku. Seepärast on hea kui ma annan lühikese ülevaate sellest linnaosast, kus ma nüüd suurema osa oma ajast veedan. Et sinna jõuda pean muidugi varuma aega vähemalt tund aega - pean sõitma kahe bussiga ning liikluse suhtes ei või kunagi kindel olla. Praegu olen sellega aga juba täitsa harjunud.

USPi kampus asub Sao Paulo mõttes ideaalses kohas - mitte kaugel kesklinnast ega ka minu elukohast, kuid samas looduslikult imekaunis kohas. Campuse sees on veel säilinud suurel hulgal Atlandi vihmametsa. On natuke imelik mõelda, et kuidas sellises meeletus tempos kasvanud linnas õnnestus selline looduslik ala säilitada.
Ülikoolihooned on kõik muidugi modernsed. Samas hakkavad osad 1960-1970. ehitatud betoonehitused juba natuke lagunema. Kogu selle ülikoolilinnaku kujunemine on oluliselt mõjutatud kuulsa modernistliku arhitekti Oscar Niemeyeri tööst. Kõik need suured avatud ruumid meenutavad minu sõbra Kristjani arvates meenutab natukene pealinna Brasiliat.

Sao Paulo ülikool on tänaseks on aga ta kindlasti Ladina-Ameerika üks paremaid ülikoole. Mõnes küsimuses kindlasti ka maailma parimaid. Traditsioonidega pole siin küll mitte midagi pistmist, sest Sao Paulo ülikool asutati alles 1934. aastal. Kõlab uskumatult küll. USP (Universidade de Sao Paulo) on teinud viimaste kümendite jooksul läbi uskumatu arengu ja temast on saanud riigi kõige prestiizem haridussinstitutsioon. Praegu õpib erinevates USPi kampustes kokku ligi 87 000 üliõpilast.

Tegemist on täielikult riigiülikooliga, nii et õppimine on siin kõigile tasuta. (Sao Paulos on lisaks USPile veel tohutu hulk eraülikoole). USPisse sisenemine on tõeliselt raske. Loogiliselt peaks see tähendama, et just siia on kogunenud kokku 200 miljonilise Brasiilia kõige andekamad noored inimesed... kuid nagu Brasiilia puhul ikka käivad iga asjaga kaasas erinevad agad. USPi võib olla tõepoolest üks väga hea ülikool, kuid siin õppimine on siiski 90 % riigi elanikkonnast juba sünni poolest välistatud. Iva peitub Brasiilia haridussüsteemis üldiselt, mis on üks viletsamaid kogu Ladina-Ameerikas. Brasiilia omab tohutut majanduslikku potensiaali, kuid kui ta oma haridussüsteemi kiiresti ei moderniseeri, võivad paljud viljad jääda lõikamata.

Peamine probleem on see, et era (privada) ja riiklike (publica) koolide vahel on tohutu erinevus. Erakoolid (mina ega minu sõbrad ei tunne mitte ühtegi brasiillast, kes pole nendes käinud. Kui Teie tunnete, andke mulle teada) on hea tasemega, aga maksavad väga palju. Riiklikes koolides oma kogu aeg streigid ning seal ei õpita ühtegi võõrkeelt. Ühesõnaga, inimesed räägivad, et ilma väga hea erakoolita, lisatundide ja eraõpetajatate (mis kõik maksavad muidugi korralikult) pole võimalik USPi ega teiste ülikoolide sisseastumiseksameid ära teha. Kõik see on aga vaid minu esialgne teadmine sellest keerukast probleemist ning proovin seda kindlasti edasi uurida.

Ladina-Ameerika ülikool toimib muidugi natukene teistmoodi kui Euroopas ning sellest olen kahe nädala jooksul juba päris hästi aru saanud. Minu teaduskonna nimi on FFLCH (Facultade de Filosofia, Letras e Ciencias Humanas), mis koondab kõiki humanitaar- ja sotsiaalteadustega seotud alasid. Humanitaar- ja sotsiaalteadussed on niisiis ühendatud üheks, mis on minu meelest õige lähenemine. Kokku koosneb see vist 3 või 4 hiiglaslikust õppehoonest.

Üldiselt on fflch päris sarnane minu ettekujutusega ühest tõelisest Ladina-Ameerika ülikoolist.
Ajaloo- ja geograafia maja on kõige boheemlaslikum. Seda on muidugi raske kirjeldada, kuid suured avatud ruumid ja väga palju rõõmsaid inimesi igal pool. Peaaegu igal õppehoonel on tohutu avatud "fuajee", mis on umbes 5 korruse kõrgune. (Arhitektuuriliselt meenutab siis natukene HTG aatriumi, veel rohkem aga näiteks Tallinna 21. keskkooli sisemust, kuid kõik on muidugi kolm või neli korda mastaapsem). Kindel on aga see, et paljudele seintele on joonistatud, maalitud või soditud kõikvõimalikke marksistikke, anarhistlikke, patsifistlikke, Usa-vaenulikke jne. kirju, mis on tõeliselt toredad. Igal pool on üleval ka mitmesugused loosungid, mis kutsuvad tudengeid üles valitsusevastasele ülestõusule ja muudele protestidele. Esialgu muidugi valitususe poolt kavandatud haridusreformide ja muudatuste vastu. Loomulikult nõuavad tudengid rohkem riigipoolset toetust - rohkem tasuta õppekohti ning paremaid õppetingimusi. Ma ei saa aru, miks ei võiks ka Tartus üliõpilased "neoliberaalse" valitsuse vastu rahutusi korraldada ?
















Ning kõige tipuks - ajaloo õppehoones on isegi oma "marksistlik tuba," mis on otsast otsani täis Che Guevara pilte ja muud "atribuutikat." Selle nägemine tuleb kasuks - võid hingata USPi vaba õhku ja aru saada kui huvitav maailm tegelikult on.

Ka arhitektuuriteaduskond FAU on sellele sarnane. Majandusteaduskonnas oli aga õhkkond juba märksa tõsisem ning seal liigub ringi tohutul hulgal ka väga tõsiseid inimesi. Väga palju poisse käib triiksärkide lipsude ja ülikondadega. Ka tüdrukud on väga ilusasti riides. Ilmselt on nad väga rikkad (kõiki neid ootavad tasuvad töökohad siinsamas, sest Sao Paulo on Ladina-Ameerika tähtsaim finantskeskuses). Minu lemmik on aga sotsiaalteaduste maja, kus olukord on selline vahepealne.

Eraldi küsimus oli muidugi välisüliõpilaseks olemine. USPis on tohutu hulk vahetusüliõpilasi kõikidest maadest, suurem osa muidugi hispaaniakeelsetest Ladina-Ameeria riikidest.
Igal teaduskonnal on oma eraldi programmid ja lepinugd, seetõttu tundub see ülikool mulle ka tõeliselt rahvusvaheline. Muidugi, segadust on bürokraatiaga ikka väga palju, kuid mina ei viitsi sellest kirjutada, sest niikuinii kogu maailm räägib ja kirjutab sellest praegu.
Kõigiga on lihtne suhelda, sest suurem osa inimesi elab kesklinna ja USPi vahel. Ning Facebooki abil on võimalik väga lihtsalt erinevatest üritustest, pidudest jne. informatsiooni vahetada. Väga aktiivne diskussioon oli vahetusüliõpilaste facebooki communitys ka bürokraatia teemal. Üks Mehhiko tüdruk tuli ideele, et me võiks korraldada välisüliõpilaste protestimiitingu Policia Federali ees, et paberite ajamist kiirendada...

Tegelikult meenutas esimene nädal mulle tavapärast esimest septembrinädalat Tartus, kui kõik on ülikoolis veel väga pingevaba ning rõõmus. Ning sama soe ja suviselt roheline. Brasiilia õppeaasta algabki veebruari lõpus. Esimesel nädalal erilist õppetööd ei toimunud ning linnakus domineerisid peamiselt erinevad rebastepeod ning kontserdid..

See kõik on muidugi esmamulje ülikoolist. Lõppkokkuvõttes tundub mulle, et üldine õhkkond on siiski rohkem õppimisele kui protestimisele suunatud. Kõik loevad bussis pidevalt konspekte või raamatuid. Üldse on Sao Paulos väga tavaline, et inimesed loevad bussis või metroos raamatut.

Peaks rääkima ka loengutest ja õppejõududest. Loenguplaane vaadates tundub akadeemiline tase mulle väga kõrge. Minu teaduskonnas kehtib süsteem, et iga loengu juurde käib kohustuslik lugemismaterial, mis tuleb koopiapunktis endale paljundada ja läbi lugeda. Pearõhk on muidugi loengutel, aga mõnes enamikus ainetes tuleb teha ka iseseisev töö. Minu loengutes on siiani olnud suhteliselt vähe inimesi, mistõttu on suur rõhk olnud diskussioonil ja olen saanud juba mitme õppejõuga tuttavaks. Tavaliselt on igas klassis vähemalt 3-4 intercambistat (vahetusüliõpilast) - vähemalt minu loengutes - mis teeb õppimise väga huvitavaks. Mina olen loomulikult alati kõige eksootilisem.

Muide, leidsin google.mapsi lehitsedes, et Sao Paulos on Estonia-nimeline linnaosa. Lähemale kerides selgus, et see on siiski imepisike tänav Interlagose piirkonnas (seal, kus asub Brasiilia F 1 ringrada). Tegelikult on Estonia tänavaid koguni mitu, neist kõige olulisem asub Santo Andre nimelises "kahtlases" linnaosas. See asub minu kodust ligi 20 kilomeetri kaugusel - sellised on selle linna mõõtmed.