Friday, May 14, 2010

Arca das Crincas







Sunday, May 9, 2010

mõned ilusad laulud

Kuulan neid laule tihtipeale hommikul üles tõustes. Elis Regina toob meeltesse tunde, kuidas võis olla Rio de Janeiro 1960. ja 1970. aastatel. Jalutuskäik Ipanemal...



Ning seda tahaksin kuulata seal Brasiilia soojas kirdeosas - Bahias.










































Siin Sao Paulos tuleb mul päris tihti huvitavaid mõtteid ning tihtipeale tunnen, et tahaks neid kirja panna. Enamasti lähevad head mõtted aga kirja panemise ajaks meelest ära. Kirjutada erinevatest kohtadest ning erinevatest mõttemaailmadest, mis erinevates linnaosades valitsevad. Ühest metroopeatusest teiseni võib jõuda väga kiiresti, kuid väljudes on tunne, nagu oleks jõudnud teise maailma. Arhitektuur ja inimesed on eri kohtades nii erinevad. Just see on üks suuremaid kontraste, mis ühele eestlastele Sao Paulo juures muljet avaldab...

Seepärast mõtlesin, et hakkan eri linnaosade kohta postitama väikesi kirjatükke. Ning mitte ainult aktuaalsest, vaid ka sellest, mis on juba olnud. Tegelikult ma mõtlen, et äkki saaksin Sao Paulot analüüsides kirjutada valmis väikese "Brasiilia 20. sajandi sotsiaalajaloo."

Saturday, May 8, 2010

päike ja Sao Paulo






















































































Ning päikesetõus. Sao Paulo võib vahel harva ka ilus olla..

Sunday, May 2, 2010

Parque Jaragua - loodus, ahvid, mägironimine, indiaanlased, favela, sao paulo
















Käisime täna Jaragua looduskaitseala avastamas. Olen sõnatu. Keegi vist ei tea siin, mis on Jaragua rahvuspark. Seda ei reklaamita eriti turistigiidides, kuid mina arvan, et Sao Paulot külastades lihtsalt peab seda nägema.

Jaragua mäetipp asub minu kodust google. mapsi järgi u. 12 km kaugusel. Mäge on vist minu rõdult ka ilusasti näha. Jaragua park on aga võrreldes Perdizesiga teine maailm. Nägin seal väga erilist, võibolla kõige erilisemaid vaatepilte oma senise elu jooksul.
Kõige jahmatav on see, kui vähetuntud see imelilus koht on. See koht ei ole turistidele, kuigi iga linn Euroopas lihtsalt tapaks sellise koha eest - loomulikult et seda majanduslikut ekspluteerida. Kuid ilmselt on probleem on selles, et sinna on raske saada. Sinna on raske saada, sest park asub sõna otseses mõttes keset favelat...

Alustasime teekonda Luzi jaamast kl 12.30 pärast pooleteisetunnist ootamist, sest mõnel oli peale laupäevast pidu "natukene" raske ärgata. Luzi jaamast sõitsime rongiga Vila Clarecia rongijaama. Sealt võtsime bussi kuni pargi ukseni. Tegelikult oli kõik Sao Paulo limiite arvestades lihtne ja meeldiv. Kuid rõhutan - ma ei soovita sellesse kohta mitte mingil juhul üksi ja ilma brasiilastest sõpradeta minna.















"Bevladu", Dasha, mina, Natalia ja Desidoro Luzi metroojaamas. Tegelikult pidi meid olema umbes 20, kuid pühapäeva hommikul jõudis kohale 6 :). Delegatsioon koosnes neljast riigist - Venemaa, Kolumbia, Slovakkia ja Eesti.

Kui parki sisenesime, oli mul raske uskuda, et me ikka veel Sao Paulos oleme. Loodus ja Mata Atlantica tundusid nii vabastvana. Õhk tundus nii kergena, et ma ma arvasin, et see on päikeseline juuli pärastlõuna Eestis...

Pargis oli palju rahvast, aga kõik inimesed olid kas tumedanahalised favelaelanikud või siis kohe päris indiaanlased. Tohutult palju oli väikesi lapsi, kes mägiteedel üles-alla silkasid. Kõik olid aga väga heatahtlikud ning rõõmsad puhkepäeva üle.
Koos alustasime pooleteisetunnist mäest üles ronimist Mata Atlantica vihmametsas. Aga parem vaadake ise.


Need ahvid tahtsid inimeste käest banaane. Oi kuidas need lastele meeldisid...
















Cristian, De ja Dasha


























































(De mängib poistega lutsu, kuid jookseb siis minema)

Teekond kestis poolteist tundi ning olime ikka uskumatult väsinud kui lõpuks kohale jõudsime. Istusime kohvikusse maha ning sõime sulanud sokolaadi ja küpsiseid..

Ning alles 5 minuti pärast nägime maailma parimat vaadet ühele maailma suurematest linnadest. Mõnikord näeme asju, et mis on liiga suured, et neid kuidagi objektiivi mahutada. Minu jaoks oli vaatepilt võrdne maailmaimega. Sao Paulo tõelist ulatust on ehk mingil moel võimalik tajuda ainult kahes kohas - Jaragua mäe tipus ja google.mapsi lehitsedes.
















Need valged täpid pole kivikesed. See on Sao Paulo. Rios on palju ilusaid vaateid, kuid mitte midagi sellist.

Pöörake tähelepanu silmapiirile - selle kõige lõppu ei ole näha. Näha võib vaid pilvi, lennukeid ja allpool lendavaid helikopterid. Kõik need majad võivad asuda 20, 30 või 50 km kaugusel. Tekib ehk sama küsimus kui vaadates Egiptuse püramiide või Semiramise rippaedu: milleks kõik see ?



















(JÄTKUB...)

Saturday, May 1, 2010

kultuuriaspektidest

Sao Paulo on nii rahvuskultuuride sulam kui ka tänapäeva Brasiilia kultuuripealinn. Ehk pole siin sellist tugevat "brasiilialikku kultuurhingust" ja imidzit nagu Rio vanalinnas või paljudes teistes kohtades, mis rohkem stretüüpidele vastavad. Sao Paulo kultuur on rohkem multikultuursem, samas sisaldab puhtal kujul paljut sellist, mis immigrantidele põlvkonnad siia 150 aasta jooksul toonud on. Ning Sao Paulos on kõik alati uus ja pidevas arengus, ajalugu ei loeta sajandites vaid aastakümenetes.

Igal hetkel võib leida mõne huvitava kultuurisündmuse. 2 nädalat tagasi oli siin Lõuna-Ameerika kõige tähtsam dokumentaalfilmide festival, mille kohta võib lugeda Mele artiklist. Filmifestivalil olid vaatluse all paljud Brasiilia igapäevareaalsuse kõige tervamad sõlmküsimused:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10642:suur-annus-tott-kuemne-paeevaga-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3297

Mõned nädalad tagasi käisin Liberdade - Jaapani linnaosas - söömas sushit. Liberdade ongi väike Jaapan.

Ning laupäeval käisin ka Vila Madalena laadal Benedito Calixto väljakul, mida peetkase seal igal laupäeval. Seal näeb palju Vila Madalena boheemlaslikku isloomu - laadal saab aru miks vila madalena on vila madalena. Seal müüakse palju kunsti, raamatuid, muusikat ja vanakraamitooteid. Saab maitsta erinevaid suupisteid, jäätisi, maiustusi. Näeb palju sambat, bossanovat ja muid muusikastiile, mida siin aastakümnete jooksul on viljeldud. Kõigest sellest annab päris hea ülevaate see tore video: