cidade dos sonhos

Cidade dos sonhos

Ärkasin hommikul kergendustundega, et mu kurk oli jub märksa parem ning ei valutanudki enam niiväga. Vaatasin aknast välja ning lasin Sao Paulo talvepäikese minu väiksesse valgesse tuppa. See tegi mind alati rõõmsaks. See oli see, mis pole mitte kuskil parem.

Ma ei mõelnud suurt midagi. Ma ei tahtnud nostalgitseda. Iga päev olin jalutanud oma terrasil ja sealt õhtupäikest imetlenud. Enne ma ei kujutanud ette, et mulle see futuristlik space meeldida võiks. Seal polnud ju mingit ajalugu või üldse lugu... ometi rullub kõik lahti siinsamas. Või jaluta 15 minutit allapoole baaridesse, kus intellektuaalid 1970. aastate lõpul 21. sajandi Brasiiliat ette kujutasid.

Teadsin, et täna on see päev, kui ma pakin asjad ja asun jälle teele. Sao Paulo unistus saab läbi, mõneks ajaks. Ometi on ta mõtetes minuga. Just sellepärast, et mitte üheski kohas pole ma veel nii headele mõtetele tulnud. Need on mõtted, mis võiksid muutuda ideedeks ja seejärel plaanideks.

Olen niisiis veendunud, et tulen siia tagasi. Mul on siin kõik ju pooleli - USPi, uurimistöö, Brasiilia saalihoki arendamine ning tänavakunsti süvenemine. Tean, et Jardim Noronha pisipõnnid mõtlevad minule. Mina aga sooviksin niiväga oma elus veel midagi nende heaks teha. Brasiilia on minu südames. Mõtlen ainult, mida ma teeksin ilma temata, või kes ma oleksin ?

Kummaline, et viimasel päeval olin majas üksi. Keto, minu graffitikunstikust sõber, suurim brasiillane, keda ma tean, oli samal ajal Sao Paulo põhjapiirkondades lastele graffititunde andmas. Sealsamas, minu favelades. See mõte teeb mind lahkudes õnnelikuks.

Olin juba asjadega kokku saamas, kui äkki keegi veel uksekella laseb. Loomulikult on see Gustavo, üks minu parimaid sõpru. Ning siis jõuab kohale ka Lu, minu kallis sõbranna, kes on minu jaoks nagu Elis Regina. Vaatan kella, ning arvan, et me peaks tegelikult kohe minema hakkama. Või on meil veel viimased 5 minutit ? Siis ütlen midagi brasiilialikku:

Vamos tocar uma samba ?

Gustavo võtab kitarri kätte. Mõned igibrasiilialikud akordid. Ning siis mängib ka Lu. Veel Aguas de Marco ja mõned lood lõpetuseks. Ütlen Lu´le, et selle lauluga on parim lõpetada. Vamos fechar com esse.

Oleks aeg nagu pisarateks. Siis väljume ning mul tuleb meelde, kuidas ma viis ja pool kuud tagasi siia maja ette taksoga saabusin. Mäletan, et olin neil hetkedel otsekui pilves. Nüüd aga on kõik kristallselge.

Laskusime Perdizesi tänavaid pidi allapoole. Äkitselt tundub see condominio maailm kõige ihaldatavama paigana maailmas. Tahaksin olla veel mõne momendi siin valges futuristlikus betoontsunglis. Tunnen oma kohvrite raskuse all saopaulolikku niisket kleepuvat suvesoojust. Siis tulevad viimased kallistused.

Puistan taksojuhile südant ning räägin, milline on "minu Brasiilia." Tundub, et üle paari kuu hakkab vihma tibutama. 5 minuti pärast laskun aga juba Barra Funda metroopeatuse eskalaatorite abil oma teekonnale. Tuhanded saopaulolased tormavad minust mööda, rikkad ja vaesed, koju või lõunavaheajalt tagasi tööle. Metroos tunnen, et minu vastas istub eriliselt ilusate pruunide silmadega tüdruk. Ta on muidugi tööpäevast väsinud, kuid mida ta nädalavahtusel teeb? Ilmselt töötab ta reklaamibüroos, õpib mõnes odavamas eraülikoolis ning elab koos oma perekonnaga condominios Vila Mariana metroopeatuse lähedal. Niisiis, unistan natukene... Ning pooleteise tunni pärast olengi juba lennujaamas. Lõpuks tuleb välja, et jõuangi need troopilised vihmapiisad ära oodata.

mmm

Teadsin, et see saab olema äge, kuid täielikult ma seda muidugi ette ei kujutanud. Nüüd võib sellest kirjutada, sest unistus sai läbi. Liiga vara.

Alati on huvitav see, mis Brasiilia mängule eelneb. Maailma kõige hullem liiklushummik maailma kõige jalgapallihimulisemas linnas, mis pealegi juhtub veel olema üks maailma suurimaid linnu. Töö lõppes kõikjal juba tund või paar enne mängu algust ning sao paulolased on valmis tegema kõik, et mängu ajaks koju või sõprade keskele baari jõuda.






























Esimest Brasiilia mängu käisid Simon, Victor ja Mart vaatamas Anhanengebau väljakul koos kümnete tuhandete inimestega. See oli täielik hullumaja, eriti siis kui Brasiilia väravate ajal taevast õlut sadama hakkas.















Teisi mänge vaatasime siinsamas minu lähedasel tänaval, kus on 5-6 jalkat näitavat baari kõrvuti. Seal on mitukümmend telekat ja üks väga suur ekraan. Inimesed kogunevad siia mänge vaatama, õlut jooma, sööma ning end niisama hästi tundma. Kuna see asub minu ilusas linnaosas, siis pole ka mingeid turvalisuseprobleeme. Ning meiegi olime alati suure seltskonnaga seal...

Brasiilia lõi küll koguaeg väravaid, kuid mäng polnud siiski selline nagu me oleme harjunud tavaliselt nägema. Kõik olid aga kindlad, et see muutub paremaks otsustavas playoff faasis. Ning see hetk jõudiski kätte mängus Hollandi vastu - esimesel poolajal.

Päev algas nagu alati - Sao Paulolikku "talve" päikesega, kuid teiseks poolajaks vajus kogu linna peale mingi sume pilv. Esimene õnnetu ja teenimatu värav, täielik vaikus; teine värav - rõhuv vaikus, mida ma Sao Paolos veel kunagi kuulnud polnud. Ning mõne hetke pärast oligi 2010 Lõuna-Aafrika unistus läbi...
















Kokkuvõttes võin öelda, et mulle meeldis see aeg kohutavalt. Tundsin ennast vabalt ja mitte kuidagi allasurutult, ahistatult...viibisin koos perekonnaga mõned päevad Berliinis 2006. aasta MMi ajal. Vaatasime ka seal samasuguse rahvamassi sees Saksamaa veerandfinaali, mille kodumeeskond võitis. Mäng oli äge, kuid ma ei tundnud seal väga hästi. Mingi taak rõhus selle juures, ma ei tundnud ennast võõramaalaste hulgas hästi. Mingi kadedus või kartus. Sest ma teadsin, et olles "nende teiste" jaoks välismaalane, ei peaks ma Saksamaale kaasa elama. Loomulikult oli siin mängus ka ajalooline barjäär. Otsene barjäär oli minu ja nende vahel. Aga olen päris kindel, et nii tunneks ma igas Euroopa riigis. Kõik küsiksid, et mida ma siin teen, miks ma oma maale kaasa ei ela. Ning tõesti, ma tunneks ennast ainult hästi omal maal ja oma inimeste hulgas.

Brasiilias aga ei tule mul sellist mõtet pähegi. Oli nii uskumatult äge kõikidest eri maailma maadest pärit sõprade ja sõbrannadega mänge vaadata ja brasiiliakeelseid ebatsensuurseid väljendeid karjuda. Ma tundsin pidevalt mingit erilist vabadust ja samas eufooriat. Miks ? Sest mitte ükski brasiillane ei imestaks karvavõrdki, kui mõni teisest rahvusest kodanik neile tõsimeelselt kaasa elab ja nendega koos mängu naudib... vahet pole mis maa, Brasiilia ei välista mitte kedagi. Asi pole ju jalgpallis, vaid sellesamas kultuuride sulamis. Kultuurlist rahvuslust pole siin olemas, see ei rõhu mitte kedagi. Saopaulolased ei näe selget vahet välismaalase ja brasiillase vahel.

Jääme siis 2014. aastat ootama. Usun, et saab olema uskumatult vinge, sest kogu Brasiilia läheb lihtsalt hulluks. Ning ma tahaksin siis siin olla. Olen päris kindel, et ka Eesti jõuab 2014. siia. Olen juba mitu kihlvedu sõlminud sellel teemal, eelkõige minu sveitsi sõbra Simoniga. haha

sisemaa

Sao Paulo on Brasiilia, kuid rohkem siiski "Sao Paulo." Elu on siin metropolis ju nii teistmoodi kui mujal, sest tihtipeale tundubki, et see linn dikteerib ise inimeste elurütmi. Vahel on tahtmine näha ka midagi muud, seda traditsioonilist "päris Brasiiliat." Hingata värsket maaõhku. Sao Paulo osariigis asub väga palju väiksemaid ja suuremaid linnu, mis on igal juhul väärt külastmist.

Sellistes väiksemates linnades pole reostust, favelasid ega kuritegevust. Õhk sama puhas kui Eestis. Ning inimesed on veel rahulikumad ja külalislahekmad. Paljudes sellistes kohtades peetakse lõunajal veel siestat. Ning tipptundidel pole mingisuguseid ummikuid. Kirjutan seda sellepärast, et käisin mõned päevad tagasi Indianatubas, mis on üks väiksem linn sisemaal. Tahtsin väga näha Brasiilia maaelu. Midagi õnnestuski bussiaknast ka fotosilma abil jäädvustada. Selle piirkonna peamine põllukultuur on traditsiooniliselt muidugi kohvipõõsas, kuid pilti õnnestus mul teha hoopis viinamarjaistandusest. Ning muudest eksootliset puuviljadest. Nimed on muidugi nüüd jälle meelest ära läinud.






























Linn polnud ise midagi erilist, kuid külastamsime seal lähedal asuvat quilombot, mis on tõeliselt huvitav Brasiilia kultuurifenomen. Quilombo tähistab kohta, kus põgenenud orjad 17-19. sajandi jooksul varjupaika leidsid. Sisuliselt olid quilombod aafrika neegerorjade poolt asutatud külad, mida nood oma äranägemise järgi valitsesid. Sellised asustused tekkisid tavaliselt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, sest valged peremehed otsisid muidugi oma põgenenud neegerorjasid taga. Ning kogu Brasiilias on selliseid asustusi kümneid, kui mitte sadu. Ning hiljem tekkis nii mõnigast quilombost päris küla ja hiljem linn. Pärast orjuse kaotamist 1888 polnud quilombode asukatel enam põhjust enam oma asukohta varjata.

life in Brazil

Brasiilia elab nüüd täielikult Maailmameistrivõistluste ootuses. See hakkab Brasiilia elu järgmise pooleteise kuu jooksul täielikult määrama. Ülikoolides jäetakse mängupäevadel ära eksamid, paljud firmad ja pangad sulgevad Brasiilia mängupäevadel uksed. Ning kõik räägivad sellest. Tuhanded lipud ja värvilised kaunistused ehivad juba majasid. Mängud ei toimu ju siin, aga atmosfäär järeldub nagu oleks Lõuna-Aafrikas toimuv siinsamas. Iga 4 aasta järel toimuv jalgpallipidu on brasiilialikkuse või Brasiilia tsivilisatsiooni teine ürgne impulss ... ning ma arvan, et ma oskan seda vääriliselt hinnata. Loodan niiväga, et saan siinsamas Sao Paulos olla ka 2014. aastal, kui MM jõuab tagasi Brasiiliasse.

.....

Käisin mõned päevad tagasi kunstnike linnas Embus, mis asub Sao Paulos metropolitan aereas, umbes 40 km kaugusel. Ilusad vanad majad, puhas õhk ja rahulik atmosfäär iseloomustavad seda kohta!

Mõned pildid seal toimuvast kunstilaadast.

Arca das Crincas

Käisin sellel nädalal Jardim Noronha favelas. Seal ongi osa minu väikesest saalihokiprojektist, mida ma koos sealsete teiste vabatahtlikega läbi viin. Kirjutan Teile natukene kuidas mul läks. Loomulikult on see kõik kohutavalt huvitav, kuid paljudest asjadest, mida ma seal nägin, on mul senini väga raske kirjutada.

Jardim Noronhas asub Arca de Crianca nimeline kristlik sotsiaalkeskus, mis sealsete vaeste perekondade laste eest hoolitseb. Arca de Crianca keskuse asutajateks on Mattias ja Julia Iseali - sveitsi abielupaar, kes on juba peaaegu 10 sealsetele lastele pühendunud. Nende tööd rahastatakse peamiselt Sveitsi ja Saksamaa annetajate rahadega. Ma veendusin, et kõik seal töötavad inimesed on selle vaese linnaosa inimestele otsekui päästeinglid. Lapsed tulevad sinna keskusesse mängima ning pärast kooli õppima. Seal toimuvad nendega kunsti-, muusika- ja piiblitunnid ja vabaajaringid. Oluline osa oma loomulikult ka spordil, sest keskuse kõrval asub ka väga kena spordiväljak.

Kõik olid minu saabumise üle rõõmsad ning võtsid mind vastu ühinenud sveitsi-brasiilia külalislahkusega. Mina andsin koos Davidiga lastele terve kolmapäeva jooksul saalihokitreeninguid. Tore oli see, et tegelesin peamiselt kõige väiksemate ehk 6-10 aastaste vanusegrupiga. Kõik see oli tõeline väljakutse, kuid kõik need lapsed olid minuga tutvumise üle väga rõõmsad. Õppisin ära ka palju sõnu "faveladialektist."

Olen väga rõõmus, et ma nende töös nüüd osaleda saan, sest juba need päevad andsid mulle hindamati elukogemuse.

Vaadake ise seda lehte. Seal on väga palju pilte sealsest elust, alguses saab valida portugali või saksa keele vahel, inglisekeelset lehte veel kahjuks pole: http://www.arcasp.org/

Olen oma kirjutistes tihti jutustanud "faveladest." Siiski, need brasiillased, kes minu linnaosas elavad, pole ju päris favelas tegelikult kunagi käinud. Seepärast valgustan natukene eesti lugejat, miks on favela Brasiilia igapäevareaalsuses nii oluline sõna. "Favela" on brasiilia sõna, kuid tegelikult asuvad sellised vaeste elanike slummid või eeslinnad ju kõikides arenguriikides. Eriti valusad on need probleemid India ja Aafrika kasvavates suurlinnades, aga ka jätkuvalt siinsamas Ladina-Ameerikas. Igas Ladina-Ameerika riigis on favela kohta oma nimetus.

Võib väita, et selline "kontrollimatu linnastumine" on demograafilise ülemineku ja industrialiseerumisega kaasas käiv vältimatu kõrvalprodukt. See pole mitte midagi uut päikese all. Kas Inglismaa või Prantsusmaa 19. sajandi töölislummid olid ilusad ja tervislikud elukohad ? Kuidas seal oli, valgustavad meid näiteks Emile Zola, Victor Hugo või Charles Dickens. Maksim Gorki "Põhjas." Või "Tõe ja Õiguse" III osa ? Tammsaare maalib meile 20. saj. alguse Tallinna töölislummist küll mõneti humaansema pildi.

Kõik see tõi ideoloogiate arengu ja verevalamise. Hiljem said tööstusriigid muidugi rikkamaks ning hakkasid oma töölistele rohkem palka maksma, eelkõige aga hakkasid pakkuma avalikke teenuseid. Seda suur osa arenguriike veel effektiivselt teha ei suuda. Tänapäeva III maailma slummides esineb muidugi probleeme, mis on mõneti valusamad. Limiiidid on lihtsalt niipalju suuremad. Tänapäeva Sao Paulo favelades elab paar miljonit inimest, mis moodustab ligi 20 % elanikkonnast...

favela Morumbi linnaosas Sao Paulos. Seal on favela ja kesklassi kõrged condominionid sisuliselt kõrvuti.

Favela on slumm, kus elavad kõige vaesemad inimesed. Üks samm enne tänavat. Linna saabuvad tuhanded vaesed immigrandid leiavad endale kodu siin, sest nad ei jaksa linna piiridesse kodu soetada. Favelaelanikud pole linnavõimude silmis teretulnud. Kuid mis kõige huvitavam - favela on linnavõimu silmis ebaseaduslik, kõik tema ehitised on ebaseaduslikud. See tähendab, et favela pole juriidiliselt linna osa.

Favelaelanikud on lindpriid, kes elavad oma elu linnale, kuid saavad linnalt väga vähe vastu. Traditsioonilises "favelas" pole elanikele kättesaadavaid avalike teenused - näiteks elektrit, veevärki, transporti, haiglaid ega koole. Päris hirmuäratav vaatepilt, mis. Sellepärast ehitatakse favelasid mäekülgedele ja muudesse kasutuskõlbmatutesse paikadesse. Siinsed majad on ehitatud kõige odavamatest ehitusmaterialidest. Elektrit varastatakse isetehtud elektriliinide ja -juhtmete abil. Vett võetakse jõest. Väikeses toas elab koos 8-liikmeline perekond. Ning kui hakkab vihma sadama, tekib oht, et vesi uhub sinu majakese lihtsalt ära. Selline oht on väga reaalne, mida tõendab see, et paar kuud tagasi sai Rio Niteroi piirkonna maalihetes surma mitukümmend inimest...

Favelat valitsevad narkokängid. Nad tegelevad peale narko muidugi kaa kõikvõimaliku muu väiksema kuritegevusega. Igal linnaosal on oma raskelt relvastatud jõuk, kes äri ja turvalisue eest vastutab. Ning politsei ja favelajõukude vahel on vaikiv kokkuleppe, mis tähendab, et politsei üldiselt favelasse ei sisene. Kuid samas kaitsevad jõugud ka kõiki "oma inimesi." Seetõttu on ka kõik Arca das Crianca inimesed nende kaitse all, sest jõuk teab, et see teeb sealsetele inimestele head...

Brasiilias hakkasid favelad massiliselt kasvama peale II maailmasõda. Eriti aga 1960.-1970. aastatatel kui Brasiilia nautis majanduskasvu, mida hakati nimetama "Brasiilia majandusimeks."
Miljonid pered rändasid maapiirkondadest suurlinnadesse lootuses leida paremat elu. Tööd jätkus tööstuses muidugi paljudele, kuid mitte kõikidele. Riik jälgis oma moderniseerumisplaani, kuid miljonid uued linnaelanikud olid selle jaoks liiga palju. Eelarves polnud tükikest, mis oleks ette näinud avalike teenused ja sotsiaalprogramme neile kõigile. Ning 1980.-1990. aastatel langes Brasiilia majandus laenukriisidesse ja stagnatsiooni. Tekkis see traditsiooniline Brasiilia favelakultuur, mida iseloomustasid narkootikumid, relvad ning vägivald...

Brasiilia favelade tekkimine pole aga ainult selline tüüpiline "moderniseerumise ajalugu", millest mina jutustan. Siin peegelduvad ka Brasiilia ja brasiillaste ajaloo mitmed sügavamad jooned. Suurem osa favelaelanikke on ju mustad ning neegerorjade järeltulijad. Nende võitlus rõhumise vastu jätkub. Valge kodanik ei usalda neegerorje, 20. sajandil ei usalda ta favelaelanikku. Milline on tüüpiline Brasiilia vägivallakontseptsioon ? Must tapab favela narkosõjas teise sama värvi tüübi, ning valge inimene loeb seda kilomeetrite kaugusel ajalehest ning kardab...

Ning üks kummaline ja kurb kontrast, mis ehk just Sao Paulo multikultuurilisust iseloomustab. Arca de Criancas´is oli mul juhuslikult võimalik näha nimekirja kõikide nende laste perekonnanimedest - ilma vähima erandita olid nad kõik portugali nimed, mis kinnitab nende iidset päritolu ja seotust orjusega. Aafrika orjadele anti vanal ajal kristlikud nimed nagu eesti talupoegadelegi. Ning kohe kindlasti on need nimed on suure tõenäosusega pärit vaesest põhja- ja kirdeosast, kus oli rohkem neegerorje. Minu linnaosas on aga rõhuval enamikul inimestest itaalia, hispaania, jaapani või saksa perekonnanimed (inimesed, kes on saabunud siia viimase 150 aasta jooksul). Seega on päris brasiillased ikka teenrid ja orjad, samal ajal kui värskemad immigrandid moodustavad peamiselt keskklassi.

Siiski ei saa kõigest sellest kirjutada ainult kurbades toonides. Viimase kümne aasta jooksul on olukord favelades märgatavalt (rõhutan!) paranenud. Kõigil siinsetel favelaelanikel on ligipääs avalikele teenustele. Jardim Noronhas asub kool ja med. punkt, samuti bussiliin. Luiz Ignacio da Silva on oma ametiaja jooksul läbi viinud läbi ulatuslikud sotsiaalprogrammid, mis paljude inimeste vaesuskoormat kergendanud on. Lootus on alati olemas, ning kui Brasiilia majandus kasvab 7 % aastas, nagu prognoositakse siis...

ning lõpetuseks. Arvan, et elu favelas pole üldsegi mitte kurb. Inimesed on siin palju soojemad ja rõõmsmad. Kõik tunnevad kõiki, see on nagu väike küla. Perekonnal on palju suurem roll. Favelas ei ela mitte ainult kõige vaesemad, vaid ka juba korralike töödega ja kindlustunud inimesed, sest neile lihtsalt meeldib seal. Õhk pole siin reostunud ning hingata on palju kergem. Lapsed pole aheldatud betoonist hiigelmajade korteritesse, nagu Perdizesis, vaid võivad külatänavatel rõõmsalt ringi silgata... ning nad teavad, et juba varsti tuleb minna Arca das Criancasse piiblitundi või jalkat või saalihokit mängima..

mõned ilusad laulud

Kuulan neid laule tihtipeale hommikul üles tõustes. Elis Regina toob meeltesse tunde, kuidas võis olla Rio de Janeiro 1960. ja 1970. aastatel. Jalutuskäik Ipanemal...



Ning seda tahaksin kuulata seal Brasiilia soojas kirdeosas - Bahias.

Siin Sao Paulos tuleb mul päris tihti huvitavaid mõtteid ning tihtipeale tunnen, et tahaks neid kirja panna. Enamasti lähevad head mõtted aga kirja panemise ajaks meelest ära. Kirjutada erinevatest kohtadest ning erinevatest mõttemaailmadest, mis erinevates linnaosades valitsevad. Ühest metroopeatusest teiseni võib jõuda väga kiiresti, kuid väljudes on tunne, nagu oleks jõudnud teise maailma. Arhitektuur ja inimesed on eri kohtades nii erinevad. Just see on üks suuremaid kontraste, mis ühele eestlastele Sao Paulo juures muljet avaldab...

Seepärast mõtlesin, et hakkan eri linnaosade kohta postitama väikesi kirjatükke. Ning mitte ainult aktuaalsest, vaid ka sellest, mis on juba olnud. Tegelikult ma mõtlen, et äkki saaksin Sao Paulot analüüsides kirjutada valmis väikese "Brasiilia 20. sajandi sotsiaalajaloo."