Brasiilia jalgpallist..

Mõnikord võib õhtuti kuulda kogu linna haaravat kummalist müralaviini. Tähelepanelikult kuulates on võimalik eristada autosignaale, karjeid, ilutulestikke... See kostab baaridest, kodudest, tänavalt igalt poolt samal ajal ning kõrghooned vaid võimendavad seda. Kui sa ei tea mis see on, pole üldse võimalik aru saada, mis see on. Kõige tugevam on see müra loomulikult Corinthiansi värava ajal...

See on värav Brasiilia jalgpallis. Ükskõik milline värav, kuid kui tegemist on oma meeskonnaga, siis on müra totaalne.Brasiilia jalgpall on emotsioon ning paljudele kõige olulisem asi maailmas.
Brasiilia jalgpall on religioon ning hoopis teistmoodi kui Euroopas. Saan sellest juba mõndagi aru. Kuigi pigem sarnaneb see showga kui tõelise võistlusega. Taktikat väga ei räägita ning kaitset pole üldse olemas. Küll aga võib koguaeg näha imeliselt ilusaid väravaid ning lugeda lehtedest erinevaid intriige. Inimesed on selle järele sõna-otseses mõttes hullud.

Muidugi on see igapäevaelu ja brasiilaseks olemise ülitähtis osa. Jalgpallist võib rääkida igal pool ja kõikides ühiskonnakihtides. USPis näiteks õhtul bussiga koju tulles võib palju erinevate mängijate, tulemuste jne. kohta õppida. Nii palju kui ma aru saan muidugi. Ning on loomulik, et igal brasiillasel on "oma tiim." See tähendab meeskond, millele ta kõigest hingest pöialt hoiab. See valik toimub juba maast-madalast ning tavaliselt kaasneb koos perekonnaga.

Jalgpalli ajalugu on samasuguse Brasiilialiku fenomeni ajalugu kui karneval. Jalgpall saabus siia juba 19. sajandi lõpus koos meremeestega Euroopast. 1950. aastateks oli jalgpall muutunud juba kõikides Brasiilia perekondades kõige tähtsamaks ajaviitevormiks. Ning nagu ikka leidis üha suuremat populaarsust vaesemate elanikkonna kihtide seas - "jalgpall muutus valgest mustaks."

Jalgpalliajaloos kõlab kõige tugevamalt just aasta 1950. Brasiilia korraldas esimest korda MMi ja läks turniirile vastu suure favoriidina. Oli loomulik, et jõuti finaali Rio Maracana staadionile kus kohtuti lõunanaabri Uruguguayga. Mängu vaatas üle 200 000 (!!!) inimese, mis on kõikide aegade publikurekord. Bras. läks juhtima 1:0....



(pöörake tähelepanu ajaloolistele kaadritele 1950. aasta Riost)

Kuid siis lõid uruguylased 2 vastuseta väravat ja viisid Kuldse Jumalanna Montevideosse. Oldi valmistunud peoks... kuid lõpuks oli kogu Brasiilia oli leinas. Tegemist oli 20. sajandi suurima rahvusliku tragöödiaiaga, mis on jätab ilmselgelt varju isegi sõjaväelise riigipöörde 1964. aastal...

Kuid sellest kaotusest õpiti, sest brasiilased said just sellel aastal aru, et selles mängus pole keegi suurem kui nemad. Väike Pele nägi siis oma isa nutmas ja ütles talle, et võidab talle Copa. 8 aastat hiljem tõi ta esimese, 1962. aastal teise, 1970 aastal kolmanda. Juba noorem generatsioon domineeris maailma staadionitel 1994. ja 2002. aastal. Mis juhub 45 päeva pärast?

Sao Paulos tegutseb 3 "Suurt" Brasiilia jalgpallimeeskonda: Corinthians, Palmeiras ja Sao Paulo FC. Need klubid oma sama tugevate traditsioonidega kui Euroopa suured klubimeeskonnad ning nende ajalooga oli tutvuda päris põnev. Sao Paulo FC on Brasiilia ja kogu Ladina-Ameerika kõigi aegade kõige edukam jalgpalliklubi. Temale kuulub Sao Paulo kõige suurem staadium Morumbi, mis mahutab 80 000 pealtvaatajat (minu kodust asub see aga väga kaugel). Brasiilia suurim on muidugi Rio legendaarne Maracana, kuhu mahub vist pea 100 000 inimest. Tänapäeva Sao Paulo FC on aga 3 suurest kaugelt kõige ebapopulaarsem, seda temaga käib kaasas teatud "elitistlik" maine.

Tegelikult on Sao Paulo kõige traditsioonilisem vastasseis Palmeiras- Corinthians. Sao Paulo on küll edukas, kuid tegelikult on kõige suurem Corinthians. See on kõige populaarsem jalgpalliklubi
SP ning ülebrasiilialiselt võistleb selle tiitli pärast Rio Flamengoga. Loomulikult seostuvad need jalgpalliklubid tuhandete favelelanikega Brasiilia suurlinnades. Corinthiansi fännid on tuntud ka halva käitumise ja pideva vägivallatsemise pärast. Kuid olen kolme siin viibitud kuu jooksul aru saanud , et just see on "rahva meeskond," mis ühendab kõiki sotsiaalseid klasse. Ning statistika: 100 inimest on 85 corinthianod, 6 toetavad Palmeirast, 5 sao paulot ning ülejäänud... seepärast on Corinthians ka minu meeskond.

Käisin mina kaa Corinthanansi ja Medellini Independente (Columbia) mängu vaatmas, mis toimus rahvusvahelise võistlusarja (Copa Libertadores) raames. Kuna staadion asus minu kodule lähedal, siis oli sinna lihtne saada. C. mängib halvas munitsipaalstaadiunil, mis pole kuidagi võrreldav nende Hispaania väljakutega, kus ma käinud olin. Kuid õhkkond oli eriline. Ettevaatlik muidugi pidi olema, seepärast panin selga neutraalsed, natukene Corinthiansi värvi riided.

favela saalihoki Sao Paulo tänavalastega

Vahel sattub inimene sellisesse kohta, mille järele ta on mingit kummalist igatsust tundnud, kuigi ta seda asja kunagi reaaselt näinud pole. Olen väga rõõmus, sest suure tõenäosusega saan hakkada osalema ühes spordiprojektis, mis hõlmab kahte minu jaoks tähtsat asja. Alustan algusest.

Saalihoki on sport millega ma Eestis palju aastaid tegelenud olen. Kahjuks pole ma terviseprobleemide tõttu viimase kolme aasta jooksul saanud väga palju treenida. Kuid seda rõõmsam olin, et selle spordialaga tegeldakse natuke ka siin Brasiilias, muidugi omal eriskummalisel moel. Muidugi veendusin veelkord, et Sao Paulost võib leida kõike.

Brasiilias on oma saalihokiföderatsioon, kus on oma 20 mängijat, kes iganädalaselt tublisti treenivad. Ka mina käin nendega nüüd mängimas. Meie treeningut toimuvad Armeenia spordi- ja kultuurikeskuses, mis on ehitatud sealt saabunud inimeste rahaga.

Need minu meeskonnakaaslased on muidugi täiesti valged clase media ehk kesklass. Mind teeb aga kõige rõõmsamaks see, et peale treeningute on mul võimalik osaleda ka ühes nn. sotsiaalses spordiprojektis vaeste piirkondade lastega.

Tegelikult teadsin tänavalaste saalihokiprojektist juba enne. Paar kuud tagasi (enne SP-sse tulekut) surfasin netis ning sattusin Floorball for All all kodulehele ( http://www.floorball4all.info/). See on Sveitsi mittetulundusorganistasioon, mis organiseerib saalihoki arengut mitmetes maailma vaestes piirkondades. Ka Sao Paulo koos oma kõige meeletumate faveladega on selle programmi üks sihtmärke. Saalihoki ja tänavalapsed....ning ka minul on võimalus selle nüüd kõigile sellele oma väike panus anda.

Brasiilias teeb see organisatsioon koostööd evangeelsete religioossete organisatsioonidega, mis erinevaid sotsiaalseid projekte organiseerivad. Evangeelne kirik, mis Brasiilias viimastel aastakümnetel väga populaarseks muutunud, organiseerib oma kirikutes suurt hulka vabatahtlikku tööd. Seda nimetatkase siin sotsiaalseks tööks (trabalho social). Nendes keskustes töötab ka väga palju välismaa vabatahtlikke.

Sport on üks peamisi vahendeid muutuseks. Sport peaks lastele tegevust andma ning eelkõige hoidma neid eemale tänava pahedest - kuritegevusest ja narkootikumidest.

Ning nii uskumatu kui see ka ei ole, mängitakse nendes nendes kirikutes tihti... saalihokit.
Viimase kahe nädala jooksul oli aga käimas spetsiaalne koolitus, mida viisid läbi siia kuuks ajaks Floorball4All projekti raames siia saabunud mõned hea tasemega Sveitsi saalihokimängijad. Seda organiseerid muidugi teised sveitslased ja brasiillased, kes Sao Paulos evangeelsetes keskustes igapäevaselt tänavalastega tegelevad.

Eelmisel laupäeval korraldati turniir kõikidele selles projektis osalevatele inimestele. Ka mina läksin koos oma meeskonnakaaslastega sinna. Tegemist oli väikese turniiriga eri vanusegruppide meeskondade vahel, kus kõik selles projektis osalevad inimesed kaasa lõid. Saalihokimäng toimus kirikus, kuhu oli selleks puhuks ehitatud tõeline areen. Enne mänge peeti meile ka väike religioosne jutlus.

Need on fotod, mis on üleval Floorball4All kodulehel. Nadine (üks projektis osalev väga kena sveitsi saalihokitüdruk tegi ka meie üritusest palju pilte, kuid kahjuks pole need veel kodulehele jõudnud).












































Sõnadega seda edasi anda on raske. Kõik need lapsed ja noored olid uskumatult rõõmsad. Nad oli muidugi kõik tumeda nahavärviga (kirdeosa sisserändajate lapsed) ning mitte üldse sellised nagu inimesed minu linnaosas või ülikoolis. Väikeste mänge vaadates mõistsin, et seal niiviisi saalihokit mängides ei ole nad üldse teistmoodi lastest Eestis, Rootsis ega Sveitsis. Kuid nende reaalsus ja argipäev on kardinaalselt erinev. Suurem osa neist oli pärit kõige vaesematest perekondadest, kelle elu on meil raske ette kujutada. Olen seda siin väga palju näinud, kuid ma ei suuda seda veel paberile panna. Siiski, seda rõõmsamaks muutis mind see, kui õnnelikumaks see mäng neid lapsi tegi. Saalihoki ei jää jalgpallile mitte kuidagi alla.

Rääkisin väga paljude lastega ja vabatahtlikega, kes seal töötavad. Rääksin lastele ka Eestist ja ning mida ma ise siin Brasiilias teen. Mattias Iseali, kes töötab Sao Paulo tänavalastega juba peaaegu kümme aastat, rääkis mulle elust Grajau favelas, (mis asub minu linnaosast 30 km kaugusel). Tema ja tema perekond töötavad religioosses keskuses, mis proovib sealsetele vaestele lastele mingitki lootust anda.

Mattias koos oma keskuse noortega.
















Sain ka nende koolitust läbi viivate Sveitsi saalihokimängijatega kohe sõbraks. Lõpuks korraldasime veel näidismängu sveitslaste ja Brasiilia vahel. Mäng oli erakordselt tuline, sest 2 sveitsi poissi oli endised U-19 koondise mängijad. Aga võitsime 3-2, mis oli tagantjärele mõeldes küll taevast kukkunud ime. Mina muidugi mängisin Brasiilia poolel ning lõpuks olid Sveitsi endised U-19 koondise mängijad sunnitud meie paremust tunnistama. Kõige tähtsam oli aga see, et see mäng jättis kõikidele neile väikestele ja suurematele kustumatu mulje...

Loodan väga, et saan edaspidi selles kõiges mingil viisil kaasa lüüa. Leppisin Mattiasega kokku, et võib-olla saan ühes kesklinnas asuvas keskuses hakata läbi viima saalihokitreeninguid. Esialgu on kõik muidugi veel ebakindel, kuid nad olid minu teenetest väga huvitatud..