Sellistes väiksemates linnades pole reostust, favelasid ega kuritegevust. Õhk sama puhas kui Eestis. Ning inimesed on veel rahulikumad ja külalislahekmad. Paljudes sellistes kohtades peetakse lõunajal veel siestat. Ning tipptundidel pole mingisuguseid ummikuid. Kirjutan seda sellepärast, et käisin mõned päevad tagasi Indianatubas, mis on üks väiksem linn sisemaal. Tahtsin väga näha Brasiilia maaelu. Midagi õnnestuski bussiaknast ka fotosilma abil jäädvustada. Selle piirkonna peamine põllukultuur on traditsiooniliselt muidugi kohvipõõsas, kuid pilti õnnestus mul teha hoopis viinamarjaistandusest. Ning muudest eksootliset puuviljadest. Nimed on muidugi nüüd jälle meelest ära läinud.
Linn polnud ise midagi erilist, kuid külastamsime seal lähedal asuvat quilombot, mis on tõeliselt huvitav Brasiilia kultuurifenomen. Quilombo tähistab kohta, kus põgenenud orjad 17-19. sajandi jooksul varjupaika leidsid. Sisuliselt olid quilombod aafrika neegerorjade poolt asutatud külad, mida nood oma äranägemise järgi valitsesid. Sellised asustused tekkisid tavaliselt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, sest valged peremehed otsisid muidugi oma põgenenud neegerorjasid taga. Ning kogu Brasiilias on selliseid asustusi kümneid, kui mitte sadu. Ning hiljem tekkis nii mõnigast quilombost päris küla ja hiljem linn. Pärast orjuse kaotamist 1888 polnud quilombode asukatel enam põhjust enam oma asukohta varjata.
No comments:
Post a Comment