USP - Sao Paulo ülikool

22. veebruaril jõudis lõpuks kätte aeg ka akadeemiliste asjadega tegelema hakkamiseks. Ma olin käinud Sao Paulo ülikooli ülikoolilinnakus juba vist esimestel päevadel ja see jättis mulle kujuteldamatu mulje. Seega olin esmaspäeval väga rõõmus kui lõpuks sinna õppima läksin.

Olen vist tihti kaevelnud selle üle, kui vähe parke ja muid rohelisi alasid siin meie ümbruses on.
Seepärast tundub Sao Paulo Cidade Universitaria otsekui väike eraldi "roheline" linn. Kuid minu "empiirilised teadmised" Sao Paulo kohta on ikkagi veel väga piiratud. Tunnen sellest vast veel ainult ühte sajandikku või tuhandikku. Seepärast on hea kui ma annan lühikese ülevaate sellest linnaosast, kus ma nüüd suurema osa oma ajast veedan. Et sinna jõuda pean muidugi varuma aega vähemalt tund aega - pean sõitma kahe bussiga ning liikluse suhtes ei või kunagi kindel olla. Praegu olen sellega aga juba täitsa harjunud.

USPi kampus asub Sao Paulo mõttes ideaalses kohas - mitte kaugel kesklinnast ega ka minu elukohast, kuid samas looduslikult imekaunis kohas. Campuse sees on veel säilinud suurel hulgal Atlandi vihmametsa. On natuke imelik mõelda, et kuidas sellises meeletus tempos kasvanud linnas õnnestus selline looduslik ala säilitada.
Ülikoolihooned on kõik muidugi modernsed. Samas hakkavad osad 1960-1970. ehitatud betoonehitused juba natuke lagunema. Kogu selle ülikoolilinnaku kujunemine on oluliselt mõjutatud kuulsa modernistliku arhitekti Oscar Niemeyeri tööst. Kõik need suured avatud ruumid meenutavad minu sõbra Kristjani arvates meenutab natukene pealinna Brasiliat.

Sao Paulo ülikool on tänaseks on aga ta kindlasti Ladina-Ameerika üks paremaid ülikoole. Mõnes küsimuses kindlasti ka maailma parimaid. Traditsioonidega pole siin küll mitte midagi pistmist, sest Sao Paulo ülikool asutati alles 1934. aastal. Kõlab uskumatult küll. USP (Universidade de Sao Paulo) on teinud viimaste kümendite jooksul läbi uskumatu arengu ja temast on saanud riigi kõige prestiizem haridussinstitutsioon. Praegu õpib erinevates USPi kampustes kokku ligi 87 000 üliõpilast.

Tegemist on täielikult riigiülikooliga, nii et õppimine on siin kõigile tasuta. (Sao Paulos on lisaks USPile veel tohutu hulk eraülikoole). USPisse sisenemine on tõeliselt raske. Loogiliselt peaks see tähendama, et just siia on kogunenud kokku 200 miljonilise Brasiilia kõige andekamad noored inimesed... kuid nagu Brasiilia puhul ikka käivad iga asjaga kaasas erinevad agad. USPi võib olla tõepoolest üks väga hea ülikool, kuid siin õppimine on siiski 90 % riigi elanikkonnast juba sünni poolest välistatud. Iva peitub Brasiilia haridussüsteemis üldiselt, mis on üks viletsamaid kogu Ladina-Ameerikas. Brasiilia omab tohutut majanduslikku potensiaali, kuid kui ta oma haridussüsteemi kiiresti ei moderniseeri, võivad paljud viljad jääda lõikamata.

Peamine probleem on see, et era (privada) ja riiklike (publica) koolide vahel on tohutu erinevus. Erakoolid (mina ega minu sõbrad ei tunne mitte ühtegi brasiillast, kes pole nendes käinud. Kui Teie tunnete, andke mulle teada) on hea tasemega, aga maksavad väga palju. Riiklikes koolides oma kogu aeg streigid ning seal ei õpita ühtegi võõrkeelt. Ühesõnaga, inimesed räägivad, et ilma väga hea erakoolita, lisatundide ja eraõpetajatate (mis kõik maksavad muidugi korralikult) pole võimalik USPi ega teiste ülikoolide sisseastumiseksameid ära teha. Kõik see on aga vaid minu esialgne teadmine sellest keerukast probleemist ning proovin seda kindlasti edasi uurida.

Ladina-Ameerika ülikool toimib muidugi natukene teistmoodi kui Euroopas ning sellest olen kahe nädala jooksul juba päris hästi aru saanud. Minu teaduskonna nimi on FFLCH (Facultade de Filosofia, Letras e Ciencias Humanas), mis koondab kõiki humanitaar- ja sotsiaalteadustega seotud alasid. Humanitaar- ja sotsiaalteadussed on niisiis ühendatud üheks, mis on minu meelest õige lähenemine. Kokku koosneb see vist 3 või 4 hiiglaslikust õppehoonest.

Üldiselt on fflch päris sarnane minu ettekujutusega ühest tõelisest Ladina-Ameerika ülikoolist.
Ajaloo- ja geograafia maja on kõige boheemlaslikum. Seda on muidugi raske kirjeldada, kuid suured avatud ruumid ja väga palju rõõmsaid inimesi igal pool. Peaaegu igal õppehoonel on tohutu avatud "fuajee", mis on umbes 5 korruse kõrgune. (Arhitektuuriliselt meenutab siis natukene HTG aatriumi, veel rohkem aga näiteks Tallinna 21. keskkooli sisemust, kuid kõik on muidugi kolm või neli korda mastaapsem). Kindel on aga see, et paljudele seintele on joonistatud, maalitud või soditud kõikvõimalikke marksistikke, anarhistlikke, patsifistlikke, Usa-vaenulikke jne. kirju, mis on tõeliselt toredad. Igal pool on üleval ka mitmesugused loosungid, mis kutsuvad tudengeid üles valitsusevastasele ülestõusule ja muudele protestidele. Esialgu muidugi valitususe poolt kavandatud haridusreformide ja muudatuste vastu. Loomulikult nõuavad tudengid rohkem riigipoolset toetust - rohkem tasuta õppekohti ning paremaid õppetingimusi. Ma ei saa aru, miks ei võiks ka Tartus üliõpilased "neoliberaalse" valitsuse vastu rahutusi korraldada ?
















Ning kõige tipuks - ajaloo õppehoones on isegi oma "marksistlik tuba," mis on otsast otsani täis Che Guevara pilte ja muud "atribuutikat." Selle nägemine tuleb kasuks - võid hingata USPi vaba õhku ja aru saada kui huvitav maailm tegelikult on.

Ka arhitektuuriteaduskond FAU on sellele sarnane. Majandusteaduskonnas oli aga õhkkond juba märksa tõsisem ning seal liigub ringi tohutul hulgal ka väga tõsiseid inimesi. Väga palju poisse käib triiksärkide lipsude ja ülikondadega. Ka tüdrukud on väga ilusasti riides. Ilmselt on nad väga rikkad (kõiki neid ootavad tasuvad töökohad siinsamas, sest Sao Paulo on Ladina-Ameerika tähtsaim finantskeskuses). Minu lemmik on aga sotsiaalteaduste maja, kus olukord on selline vahepealne.

Eraldi küsimus oli muidugi välisüliõpilaseks olemine. USPis on tohutu hulk vahetusüliõpilasi kõikidest maadest, suurem osa muidugi hispaaniakeelsetest Ladina-Ameeria riikidest.
Igal teaduskonnal on oma eraldi programmid ja lepinugd, seetõttu tundub see ülikool mulle ka tõeliselt rahvusvaheline. Muidugi, segadust on bürokraatiaga ikka väga palju, kuid mina ei viitsi sellest kirjutada, sest niikuinii kogu maailm räägib ja kirjutab sellest praegu.
Kõigiga on lihtne suhelda, sest suurem osa inimesi elab kesklinna ja USPi vahel. Ning Facebooki abil on võimalik väga lihtsalt erinevatest üritustest, pidudest jne. informatsiooni vahetada. Väga aktiivne diskussioon oli vahetusüliõpilaste facebooki communitys ka bürokraatia teemal. Üks Mehhiko tüdruk tuli ideele, et me võiks korraldada välisüliõpilaste protestimiitingu Policia Federali ees, et paberite ajamist kiirendada...

Tegelikult meenutas esimene nädal mulle tavapärast esimest septembrinädalat Tartus, kui kõik on ülikoolis veel väga pingevaba ning rõõmus. Ning sama soe ja suviselt roheline. Brasiilia õppeaasta algabki veebruari lõpus. Esimesel nädalal erilist õppetööd ei toimunud ning linnakus domineerisid peamiselt erinevad rebastepeod ning kontserdid..

See kõik on muidugi esmamulje ülikoolist. Lõppkokkuvõttes tundub mulle, et üldine õhkkond on siiski rohkem õppimisele kui protestimisele suunatud. Kõik loevad bussis pidevalt konspekte või raamatuid. Üldse on Sao Paulos väga tavaline, et inimesed loevad bussis või metroos raamatut.

Peaks rääkima ka loengutest ja õppejõududest. Loenguplaane vaadates tundub akadeemiline tase mulle väga kõrge. Minu teaduskonnas kehtib süsteem, et iga loengu juurde käib kohustuslik lugemismaterial, mis tuleb koopiapunktis endale paljundada ja läbi lugeda. Pearõhk on muidugi loengutel, aga mõnes enamikus ainetes tuleb teha ka iseseisev töö. Minu loengutes on siiani olnud suhteliselt vähe inimesi, mistõttu on suur rõhk olnud diskussioonil ja olen saanud juba mitme õppejõuga tuttavaks. Tavaliselt on igas klassis vähemalt 3-4 intercambistat (vahetusüliõpilast) - vähemalt minu loengutes - mis teeb õppimise väga huvitavaks. Mina olen loomulikult alati kõige eksootilisem.

Muide, leidsin google.mapsi lehitsedes, et Sao Paulos on Estonia-nimeline linnaosa. Lähemale kerides selgus, et see on siiski imepisike tänav Interlagose piirkonnas (seal, kus asub Brasiilia F 1 ringrada). Tegelikult on Estonia tänavaid koguni mitu, neist kõige olulisem asub Santo Andre nimelises "kahtlases" linnaosas. See asub minu kodust ligi 20 kilomeetri kaugusel - sellised on selle linna mõõtmed.