Brasiilia jalgpallist..

Mõnikord võib õhtuti kuulda kogu linna haaravat kummalist müralaviini. Tähelepanelikult kuulates on võimalik eristada autosignaale, karjeid, ilutulestikke... See kostab baaridest, kodudest, tänavalt igalt poolt samal ajal ning kõrghooned vaid võimendavad seda. Kui sa ei tea mis see on, pole üldse võimalik aru saada, mis see on. Kõige tugevam on see müra loomulikult Corinthiansi värava ajal...

See on värav Brasiilia jalgpallis. Ükskõik milline värav, kuid kui tegemist on oma meeskonnaga, siis on müra totaalne.Brasiilia jalgpall on emotsioon ning paljudele kõige olulisem asi maailmas.
Brasiilia jalgpall on religioon ning hoopis teistmoodi kui Euroopas. Saan sellest juba mõndagi aru. Kuigi pigem sarnaneb see showga kui tõelise võistlusega. Taktikat väga ei räägita ning kaitset pole üldse olemas. Küll aga võib koguaeg näha imeliselt ilusaid väravaid ning lugeda lehtedest erinevaid intriige. Inimesed on selle järele sõna-otseses mõttes hullud.

Muidugi on see igapäevaelu ja brasiilaseks olemise ülitähtis osa. Jalgpallist võib rääkida igal pool ja kõikides ühiskonnakihtides. USPis näiteks õhtul bussiga koju tulles võib palju erinevate mängijate, tulemuste jne. kohta õppida. Nii palju kui ma aru saan muidugi. Ning on loomulik, et igal brasiillasel on "oma tiim." See tähendab meeskond, millele ta kõigest hingest pöialt hoiab. See valik toimub juba maast-madalast ning tavaliselt kaasneb koos perekonnaga.

Jalgpalli ajalugu on samasuguse Brasiilialiku fenomeni ajalugu kui karneval. Jalgpall saabus siia juba 19. sajandi lõpus koos meremeestega Euroopast. 1950. aastateks oli jalgpall muutunud juba kõikides Brasiilia perekondades kõige tähtsamaks ajaviitevormiks. Ning nagu ikka leidis üha suuremat populaarsust vaesemate elanikkonna kihtide seas - "jalgpall muutus valgest mustaks."

Jalgpalliajaloos kõlab kõige tugevamalt just aasta 1950. Brasiilia korraldas esimest korda MMi ja läks turniirile vastu suure favoriidina. Oli loomulik, et jõuti finaali Rio Maracana staadionile kus kohtuti lõunanaabri Uruguguayga. Mängu vaatas üle 200 000 (!!!) inimese, mis on kõikide aegade publikurekord. Bras. läks juhtima 1:0....



(pöörake tähelepanu ajaloolistele kaadritele 1950. aasta Riost)

Kuid siis lõid uruguylased 2 vastuseta väravat ja viisid Kuldse Jumalanna Montevideosse. Oldi valmistunud peoks... kuid lõpuks oli kogu Brasiilia oli leinas. Tegemist oli 20. sajandi suurima rahvusliku tragöödiaiaga, mis on jätab ilmselgelt varju isegi sõjaväelise riigipöörde 1964. aastal...

Kuid sellest kaotusest õpiti, sest brasiilased said just sellel aastal aru, et selles mängus pole keegi suurem kui nemad. Väike Pele nägi siis oma isa nutmas ja ütles talle, et võidab talle Copa. 8 aastat hiljem tõi ta esimese, 1962. aastal teise, 1970 aastal kolmanda. Juba noorem generatsioon domineeris maailma staadionitel 1994. ja 2002. aastal. Mis juhub 45 päeva pärast?

Sao Paulos tegutseb 3 "Suurt" Brasiilia jalgpallimeeskonda: Corinthians, Palmeiras ja Sao Paulo FC. Need klubid oma sama tugevate traditsioonidega kui Euroopa suured klubimeeskonnad ning nende ajalooga oli tutvuda päris põnev. Sao Paulo FC on Brasiilia ja kogu Ladina-Ameerika kõigi aegade kõige edukam jalgpalliklubi. Temale kuulub Sao Paulo kõige suurem staadium Morumbi, mis mahutab 80 000 pealtvaatajat (minu kodust asub see aga väga kaugel). Brasiilia suurim on muidugi Rio legendaarne Maracana, kuhu mahub vist pea 100 000 inimest. Tänapäeva Sao Paulo FC on aga 3 suurest kaugelt kõige ebapopulaarsem, seda temaga käib kaasas teatud "elitistlik" maine.

Tegelikult on Sao Paulo kõige traditsioonilisem vastasseis Palmeiras- Corinthians. Sao Paulo on küll edukas, kuid tegelikult on kõige suurem Corinthians. See on kõige populaarsem jalgpalliklubi
SP ning ülebrasiilialiselt võistleb selle tiitli pärast Rio Flamengoga. Loomulikult seostuvad need jalgpalliklubid tuhandete favelelanikega Brasiilia suurlinnades. Corinthiansi fännid on tuntud ka halva käitumise ja pideva vägivallatsemise pärast. Kuid olen kolme siin viibitud kuu jooksul aru saanud , et just see on "rahva meeskond," mis ühendab kõiki sotsiaalseid klasse. Ning statistika: 100 inimest on 85 corinthianod, 6 toetavad Palmeirast, 5 sao paulot ning ülejäänud... seepärast on Corinthians ka minu meeskond.

Käisin mina kaa Corinthanansi ja Medellini Independente (Columbia) mängu vaatmas, mis toimus rahvusvahelise võistlusarja (Copa Libertadores) raames. Kuna staadion asus minu kodule lähedal, siis oli sinna lihtne saada. C. mängib halvas munitsipaalstaadiunil, mis pole kuidagi võrreldav nende Hispaania väljakutega, kus ma käinud olin. Kuid õhkkond oli eriline. Ettevaatlik muidugi pidi olema, seepärast panin selga neutraalsed, natukene Corinthiansi värvi riided.