Vahel sattub inimene sellisesse kohta, mille järele ta on mingit kummalist igatsust tundnud, kuigi ta seda asja kunagi reaaselt näinud pole. Olen väga rõõmus, sest suure tõenäosusega saan hakkada osalema ühes spordiprojektis, mis hõlmab kahte minu jaoks tähtsat asja. Alustan algusest.
Saalihoki on sport millega ma Eestis palju aastaid tegelenud olen. Kahjuks pole ma terviseprobleemide tõttu viimase kolme aasta jooksul saanud väga palju treenida. Kuid seda rõõmsam olin, et selle spordialaga tegeldakse natuke ka siin Brasiilias, muidugi omal eriskummalisel moel. Muidugi veendusin veelkord, et Sao Paulost võib leida kõike.
Brasiilias on oma saalihokiföderatsioon, kus on oma 20 mängijat, kes iganädalaselt tublisti treenivad. Ka mina käin nendega nüüd mängimas. Meie treeningut toimuvad Armeenia spordi- ja kultuurikeskuses, mis on ehitatud sealt saabunud inimeste rahaga.
Need minu meeskonnakaaslased on muidugi täiesti valged clase media ehk kesklass. Mind teeb aga kõige rõõmsamaks see, et peale treeningute on mul võimalik osaleda ka ühes nn. sotsiaalses spordiprojektis vaeste piirkondade lastega.
Tegelikult teadsin tänavalaste saalihokiprojektist juba enne. Paar kuud tagasi (enne SP-sse tulekut) surfasin netis ning sattusin Floorball for All all kodulehele ( http://www.floorball4all.info/). See on Sveitsi mittetulundusorganistasioon, mis organiseerib saalihoki arengut mitmetes maailma vaestes piirkondades. Ka Sao Paulo koos oma kõige meeletumate faveladega on selle programmi üks sihtmärke. Saalihoki ja tänavalapsed....ning ka minul on võimalus selle nüüd kõigile sellele oma väike panus anda.
Brasiilias teeb see organisatsioon koostööd evangeelsete religioossete organisatsioonidega, mis erinevaid sotsiaalseid projekte organiseerivad. Evangeelne kirik, mis Brasiilias viimastel aastakümnetel väga populaarseks muutunud, organiseerib oma kirikutes suurt hulka vabatahtlikku tööd. Seda nimetatkase siin sotsiaalseks tööks (trabalho social). Nendes keskustes töötab ka väga palju välismaa vabatahtlikke.
Sport on üks peamisi vahendeid muutuseks. Sport peaks lastele tegevust andma ning eelkõige hoidma neid eemale tänava pahedest - kuritegevusest ja narkootikumidest.
Ning nii uskumatu kui see ka ei ole, mängitakse nendes nendes kirikutes tihti... saalihokit.
Viimase kahe nädala jooksul oli aga käimas spetsiaalne koolitus, mida viisid läbi siia kuuks ajaks Floorball4All projekti raames siia saabunud mõned hea tasemega Sveitsi saalihokimängijad. Seda organiseerid muidugi teised sveitslased ja brasiillased, kes Sao Paulos evangeelsetes keskustes igapäevaselt tänavalastega tegelevad.
Eelmisel laupäeval korraldati turniir kõikidele selles projektis osalevatele inimestele. Ka mina läksin koos oma meeskonnakaaslastega sinna. Tegemist oli väikese turniiriga eri vanusegruppide meeskondade vahel, kus kõik selles projektis osalevad inimesed kaasa lõid. Saalihokimäng toimus kirikus, kuhu oli selleks puhuks ehitatud tõeline areen. Enne mänge peeti meile ka väike religioosne jutlus.
Need on fotod, mis on üleval Floorball4All kodulehel. Nadine (üks projektis osalev väga kena sveitsi saalihokitüdruk tegi ka meie üritusest palju pilte, kuid kahjuks pole need veel kodulehele jõudnud).
Sõnadega seda edasi anda on raske. Kõik need lapsed ja noored olid uskumatult rõõmsad. Nad oli muidugi kõik tumeda nahavärviga (kirdeosa sisserändajate lapsed) ning mitte üldse sellised nagu inimesed minu linnaosas või ülikoolis. Väikeste mänge vaadates mõistsin, et seal niiviisi saalihokit mängides ei ole nad üldse teistmoodi lastest Eestis, Rootsis ega Sveitsis. Kuid nende reaalsus ja argipäev on kardinaalselt erinev. Suurem osa neist oli pärit kõige vaesematest perekondadest, kelle elu on meil raske ette kujutada. Olen seda siin väga palju näinud, kuid ma ei suuda seda veel paberile panna. Siiski, seda rõõmsamaks muutis mind see, kui õnnelikumaks see mäng neid lapsi tegi. Saalihoki ei jää jalgpallile mitte kuidagi alla.
Rääkisin väga paljude lastega ja vabatahtlikega, kes seal töötavad. Rääksin lastele ka Eestist ja ning mida ma ise siin Brasiilias teen. Mattias Iseali, kes töötab Sao Paulo tänavalastega juba peaaegu kümme aastat, rääkis mulle elust Grajau favelas, (mis asub minu linnaosast 30 km kaugusel). Tema ja tema perekond töötavad religioosses keskuses, mis proovib sealsetele vaestele lastele mingitki lootust anda.
Mattias koos oma keskuse noortega.
Sain ka nende koolitust läbi viivate Sveitsi saalihokimängijatega kohe sõbraks. Lõpuks korraldasime veel näidismängu sveitslaste ja Brasiilia vahel. Mäng oli erakordselt tuline, sest 2 sveitsi poissi oli endised U-19 koondise mängijad. Aga võitsime 3-2, mis oli tagantjärele mõeldes küll taevast kukkunud ime. Mina muidugi mängisin Brasiilia poolel ning lõpuks olid Sveitsi endised U-19 koondise mängijad sunnitud meie paremust tunnistama. Kõige tähtsam oli aga see, et see mäng jättis kõikidele neile väikestele ja suurematele kustumatu mulje...
Loodan väga, et saan edaspidi selles kõiges mingil viisil kaasa lüüa. Leppisin Mattiasega kokku, et võib-olla saan ühes kesklinnas asuvas keskuses hakata läbi viima saalihokitreeninguid. Esialgu on kõik muidugi veel ebakindel, kuid nad olid minu teenetest väga huvitatud..
No comments:
Post a Comment