Käisime täna Jaragua looduskaitseala avastamas. Olen sõnatu. Keegi vist ei tea siin, mis on Jaragua rahvuspark. Seda ei reklaamita eriti turistigiidides, kuid mina arvan, et Sao Paulot külastades lihtsalt peab seda nägema.
Jaragua mäetipp asub minu kodust google. mapsi järgi u. 12 km kaugusel. Mäge on vist minu rõdult ka ilusasti näha. Jaragua park on aga võrreldes Perdizesiga teine maailm. Nägin seal väga erilist, võibolla kõige erilisemaid vaatepilte oma senise elu jooksul.
Kõige jahmatav on see, kui vähetuntud see imelilus koht on. See koht ei ole turistidele, kuigi iga linn Euroopas lihtsalt tapaks sellise koha eest - loomulikult et seda majanduslikut ekspluteerida. Kuid ilmselt on probleem on selles, et sinna on raske saada. Sinna on raske saada, sest park asub sõna otseses mõttes keset favelat...
Alustasime teekonda Luzi jaamast kl 12.30 pärast pooleteisetunnist ootamist, sest mõnel oli peale laupäevast pidu "natukene" raske ärgata. Luzi jaamast sõitsime rongiga Vila Clarecia rongijaama. Sealt võtsime bussi kuni pargi ukseni. Tegelikult oli kõik Sao Paulo limiite arvestades lihtne ja meeldiv. Kuid rõhutan - ma ei soovita sellesse kohta mitte mingil juhul üksi ja ilma brasiilastest sõpradeta minna.
"Bevladu", Dasha, mina, Natalia ja Desidoro Luzi metroojaamas. Tegelikult pidi meid olema umbes 20, kuid pühapäeva hommikul jõudis kohale 6 :). Delegatsioon koosnes neljast riigist - Venemaa, Kolumbia, Slovakkia ja Eesti.
Kui parki sisenesime, oli mul raske uskuda, et me ikka veel Sao Paulos oleme. Loodus ja Mata Atlantica tundusid nii vabastvana. Õhk tundus nii kergena, et ma ma arvasin, et see on päikeseline juuli pärastlõuna Eestis...
Pargis oli palju rahvast, aga kõik inimesed olid kas tumedanahalised favelaelanikud või siis kohe päris indiaanlased. Tohutult palju oli väikesi lapsi, kes mägiteedel üles-alla silkasid. Kõik olid aga väga heatahtlikud ning rõõmsad puhkepäeva üle.
Koos alustasime pooleteisetunnist mäest üles ronimist Mata Atlantica vihmametsas. Aga parem vaadake ise.
Need ahvid tahtsid inimeste käest banaane. Oi kuidas need lastele meeldisid...
Cristian, De ja Dasha
(De mängib poistega lutsu, kuid jookseb siis minema)
Teekond kestis poolteist tundi ning olime ikka uskumatult väsinud kui lõpuks kohale jõudsime. Istusime kohvikusse maha ning sõime sulanud sokolaadi ja küpsiseid..
Ning alles 5 minuti pärast nägime maailma parimat vaadet ühele maailma suurematest linnadest. Mõnikord näeme asju, et mis on liiga suured, et neid kuidagi objektiivi mahutada. Minu jaoks oli vaatepilt võrdne maailmaimega. Sao Paulo tõelist ulatust on ehk mingil moel võimalik tajuda ainult kahes kohas - Jaragua mäe tipus ja google.mapsi lehitsedes.
Need valged täpid pole kivikesed. See on Sao Paulo. Rios on palju ilusaid vaateid, kuid mitte midagi sellist.
Pöörake tähelepanu silmapiirile - selle kõige lõppu ei ole näha. Näha võib vaid pilvi, lennukeid ja allpool lendavaid helikopterid. Kõik need majad võivad asuda 20, 30 või 50 km kaugusel. Tekib ehk sama küsimus kui vaadates Egiptuse püramiide või Semiramise rippaedu: milleks kõik see ?
(JÄTKUB...)
No comments:
Post a Comment