Tuesday, August 17, 2010

cidade dos sonhos
















Cidade dos sonhos


Ärkasin hommikul kergendustundega, et mu kurk oli jub märksa parem ning ei valutanudki enam niiväga. Vaatasin aknast välja ning lasin Sao Paulo talvepäikese minu väiksesse valgesse tuppa. See tegi mind alati rõõmsaks. See oli see, mis pole mitte kuskil parem.

Ma ei mõelnud suurt midagi. Ma ei tahtnud nostalgitseda. Iga päev olin jalutanud oma terrasil ja sealt õhtupäikest imetlenud. Enne ma ei kujutanud ette, et mulle see futuristlik space meeldida võiks. Seal polnud ju mingit ajalugu või üldse lugu... ometi rullub kõik lahti siinsamas. Või jaluta 15 minutit allapoole baaridesse, kus intellektuaalid 1970. aastate lõpul 21. sajandi Brasiiliat ette kujutasid.

Teadsin, et täna on see päev, kui ma pakin asjad ja asun jälle teele. Sao Paulo unistus saab läbi, mõneks ajaks. Ometi on ta mõtetes minuga. Just sellepärast, et mitte üheski kohas pole ma veel nii headele mõtetele tulnud. Need on mõtted, mis võiksid muutuda ideedeks ja seejärel plaanideks.

Olen niisiis veendunud, et tulen siia tagasi. Mul on siin kõik ju pooleli - USPi, uurimistöö, Brasiilia saalihoki arendamine ning tänavakunsti süvenemine. Tean, et Jardim Noronha pisipõnnid mõtlevad minule. Mina aga sooviksin niiväga oma elus veel midagi nende heaks teha. Brasiilia on minu südames. Mõtlen ainult, mida ma teeksin ilma temata, või kes ma oleksin ?

Kummaline, et viimasel päeval olin majas üksi. Keto, minu graffitikunstikust sõber, suurim brasiillane, keda ma tean, oli samal ajal Sao Paulo põhjapiirkondades lastele graffititunde andmas. Sealsamas, minu favelades. See mõte teeb mind lahkudes õnnelikuks.

Olin juba asjadega kokku saamas, kui äkki keegi veel uksekella laseb. Loomulikult on see Gustavo, üks minu parimaid sõpru. Ning siis jõuab kohale ka Lu, minu kallis sõbranna, kes on minu jaoks nagu Elis Regina. Vaatan kella, ning arvan, et me peaks tegelikult kohe minema hakkama. Või on meil veel viimased 5 minutit ? Siis ütlen midagi brasiilialikku:

Vamos tocar uma samba ?

Gustavo võtab kitarri kätte. Mõned igibrasiilialikud akordid. Ning siis mängib ka Lu. Veel Aguas de Marco ja mõned lood lõpetuseks. Ütlen Lu´le, et selle lauluga on parim lõpetada. Vamos fechar com esse.

Oleks aeg nagu pisarateks. Siis väljume ning mul tuleb meelde, kuidas ma viis ja pool kuud tagasi siia maja ette taksoga saabusin. Mäletan, et olin neil hetkedel otsekui pilves. Nüüd aga on kõik kristallselge.

Laskusime Perdizesi tänavaid pidi allapoole. Äkitselt tundub see condominio maailm kõige ihaldatavama paigana maailmas. Tahaksin olla veel mõne momendi siin valges futuristlikus betoontsunglis. Tunnen oma kohvrite raskuse all saopaulolikku niisket kleepuvat suvesoojust. Siis tulevad viimased kallistused.

Puistan taksojuhile südant ning räägin, milline on "minu Brasiilia." Tundub, et üle paari kuu hakkab vihma tibutama. 5 minuti pärast laskun aga juba Barra Funda metroopeatuse eskalaatorite abil oma teekonnale. Tuhanded saopaulolased tormavad minust mööda, rikkad ja vaesed, koju või lõunavaheajalt tagasi tööle. Metroos tunnen, et minu vastas istub eriliselt ilusate pruunide silmadega tüdruk. Ta on muidugi tööpäevast väsinud, kuid mida ta nädalavahtusel teeb? Ilmselt töötab ta reklaamibüroos, õpib mõnes odavamas eraülikoolis ning elab koos oma perekonnaga condominios Vila Mariana metroopeatuse lähedal. Niisiis, unistan natukene... Ning pooleteise tunni pärast olengi juba lennujaamas. Lõpuks tuleb välja, et jõuangi need troopilised vihmapiisad ära oodata.

Friday, July 2, 2010

mmm




























Teadsin, et see saab olema äge, kuid täielikult ma seda muidugi ette ei kujutanud. Nüüd võib sellest kirjutada, sest unistus sai läbi. Liiga vara.

Alati on huvitav see, mis Brasiilia mängule eelneb. Maailma kõige hullem liiklushummik maailma kõige jalgapallihimulisemas linnas, mis pealegi juhtub veel olema üks maailma suurimaid linnu. Töö lõppes kõikjal juba tund või paar enne mängu algust ning sao paulolased on valmis tegema kõik, et mängu ajaks koju või sõprade keskele baari jõuda.






























Esimest Brasiilia mängu käisid Simon, Victor ja Mart vaatamas Anhanengebau väljakul koos kümnete tuhandete inimestega. See oli täielik hullumaja, eriti siis kui Brasiilia väravate ajal taevast õlut sadama hakkas.















Teisi mänge vaatasime siinsamas minu lähedasel tänaval, kus on 5-6 jalkat näitavat baari kõrvuti. Seal on mitukümmend telekat ja üks väga suur ekraan. Inimesed kogunevad siia mänge vaatama, õlut jooma, sööma ning end niisama hästi tundma. Kuna see asub minu ilusas linnaosas, siis pole ka mingeid turvalisuseprobleeme. Ning meiegi olime alati suure seltskonnaga seal...

Brasiilia lõi küll koguaeg väravaid, kuid mäng polnud siiski selline nagu me oleme harjunud tavaliselt nägema. Kõik olid aga kindlad, et see muutub paremaks otsustavas playoff faasis. Ning see hetk jõudiski kätte mängus Hollandi vastu - esimesel poolajal.

Päev algas nagu alati - Sao Paulolikku "talve" päikesega, kuid teiseks poolajaks vajus kogu linna peale mingi sume pilv. Esimene õnnetu ja teenimatu värav, täielik vaikus; teine värav - rõhuv vaikus, mida ma Sao Paolos veel kunagi kuulnud polnud. Ning mõne hetke pärast oligi 2010 Lõuna-Aafrika unistus läbi...
















Kokkuvõttes võin öelda, et mulle meeldis see aeg kohutavalt. Tundsin ennast vabalt ja mitte kuidagi allasurutult, ahistatult...viibisin koos perekonnaga mõned päevad Berliinis 2006. aasta MMi ajal. Vaatasime ka seal samasuguse rahvamassi sees Saksamaa veerandfinaali, mille kodumeeskond võitis. Mäng oli äge, kuid ma ei tundnud seal väga hästi. Mingi taak rõhus selle juures, ma ei tundnud ennast võõramaalaste hulgas hästi. Mingi kadedus või kartus. Sest ma teadsin, et olles "nende teiste" jaoks välismaalane, ei peaks ma Saksamaale kaasa elama. Loomulikult oli siin mängus ka ajalooline barjäär. Otsene barjäär oli minu ja nende vahel. Aga olen päris kindel, et nii tunneks ma igas Euroopa riigis. Kõik küsiksid, et mida ma siin teen, miks ma oma maale kaasa ei ela. Ning tõesti, ma tunneks ennast ainult hästi omal maal ja oma inimeste hulgas.

Brasiilias aga ei tule mul sellist mõtet pähegi. Oli nii uskumatult äge kõikidest eri maailma maadest pärit sõprade ja sõbrannadega mänge vaadata ja brasiiliakeelseid ebatsensuurseid väljendeid karjuda. Ma tundsin pidevalt mingit erilist vabadust ja samas eufooriat. Miks ? Sest mitte ükski brasiillane ei imestaks karvavõrdki, kui mõni teisest rahvusest kodanik neile tõsimeelselt kaasa elab ja nendega koos mängu naudib... vahet pole mis maa, Brasiilia ei välista mitte kedagi. Asi pole ju jalgpallis, vaid sellesamas kultuuride sulamis. Kultuurlist rahvuslust pole siin olemas, see ei rõhu mitte kedagi. Saopaulolased ei näe selget vahet välismaalase ja brasiillase vahel.

Jääme siis 2014. aastat ootama. Usun, et saab olema uskumatult vinge, sest kogu Brasiilia läheb lihtsalt hulluks. Ning ma tahaksin siis siin olla. Olen päris kindel, et ka Eesti jõuab 2014. siia. Olen juba mitu kihlvedu sõlminud sellel teemal, eelkõige minu sveitsi sõbra Simoniga. haha

Sunday, June 6, 2010

sisemaa

Sao Paulo on Brasiilia, kuid rohkem siiski "Sao Paulo." Elu on siin metropolis ju nii teistmoodi kui mujal, sest tihtipeale tundubki, et see linn dikteerib ise inimeste elurütmi. Vahel on tahtmine näha ka midagi muud, seda traditsioonilist "päris Brasiiliat." Hingata värsket maaõhku. Sao Paulo osariigis asub väga palju väiksemaid ja suuremaid linnu, mis on igal juhul väärt külastmist.

Sellistes väiksemates linnades pole reostust, favelasid ega kuritegevust. Õhk sama puhas kui Eestis. Ning inimesed on veel rahulikumad ja külalislahekmad. Paljudes sellistes kohtades peetakse lõunajal veel siestat. Ning tipptundidel pole mingisuguseid ummikuid. Kirjutan seda sellepärast, et käisin mõned päevad tagasi Indianatubas, mis on üks väiksem linn sisemaal. Tahtsin väga näha Brasiilia maaelu. Midagi õnnestuski bussiaknast ka fotosilma abil jäädvustada. Selle piirkonna peamine põllukultuur on traditsiooniliselt muidugi kohvipõõsas, kuid pilti õnnestus mul teha hoopis viinamarjaistandusest. Ning muudest eksootliset puuviljadest. Nimed on muidugi nüüd jälle meelest ära läinud.






























Linn polnud ise midagi erilist, kuid külastamsime seal lähedal asuvat quilombot, mis on tõeliselt huvitav Brasiilia kultuurifenomen. Quilombo tähistab kohta, kus põgenenud orjad 17-19. sajandi jooksul varjupaika leidsid. Sisuliselt olid quilombod aafrika neegerorjade poolt asutatud külad, mida nood oma äranägemise järgi valitsesid. Sellised asustused tekkisid tavaliselt raskesti ligipääsetavatesse kohtadesse, sest valged peremehed otsisid muidugi oma põgenenud neegerorjasid taga. Ning kogu Brasiilias on selliseid asustusi kümneid, kui mitte sadu. Ning hiljem tekkis nii mõnigast quilombost päris küla ja hiljem linn. Pärast orjuse kaotamist 1888 polnud quilombode asukatel enam põhjust enam oma asukohta varjata.

Tuesday, June 1, 2010

life in Brazil
















Brasiilia elab nüüd täielikult Maailmameistrivõistluste ootuses. See hakkab Brasiilia elu järgmise pooleteise kuu jooksul täielikult määrama. Ülikoolides jäetakse mängupäevadel ära eksamid, paljud firmad ja pangad sulgevad Brasiilia mängupäevadel uksed. Ning kõik räägivad sellest. Tuhanded lipud ja värvilised kaunistused ehivad juba majasid. Mängud ei toimu ju siin, aga atmosfäär järeldub nagu oleks Lõuna-Aafrikas toimuv siinsamas. Iga 4 aasta järel toimuv jalgpallipidu on brasiilialikkuse või Brasiilia tsivilisatsiooni teine ürgne impulss ... ning ma arvan, et ma oskan seda vääriliselt hinnata. Loodan niiväga, et saan siinsamas Sao Paulos olla ka 2014. aastal, kui MM jõuab tagasi Brasiiliasse.

.....

Käisin mõned päevad tagasi kunstnike linnas Embus, mis asub Sao Paulos metropolitan aereas, umbes 40 km kaugusel. Ilusad vanad majad, puhas õhk ja rahulik atmosfäär iseloomustavad seda kohta!

Mõned pildid seal toimuvast kunstilaadast.
















Friday, May 14, 2010

Arca das Crincas







Sunday, May 9, 2010

mõned ilusad laulud

Kuulan neid laule tihtipeale hommikul üles tõustes. Elis Regina toob meeltesse tunde, kuidas võis olla Rio de Janeiro 1960. ja 1970. aastatel. Jalutuskäik Ipanemal...



Ning seda tahaksin kuulata seal Brasiilia soojas kirdeosas - Bahias.










































Siin Sao Paulos tuleb mul päris tihti huvitavaid mõtteid ning tihtipeale tunnen, et tahaks neid kirja panna. Enamasti lähevad head mõtted aga kirja panemise ajaks meelest ära. Kirjutada erinevatest kohtadest ning erinevatest mõttemaailmadest, mis erinevates linnaosades valitsevad. Ühest metroopeatusest teiseni võib jõuda väga kiiresti, kuid väljudes on tunne, nagu oleks jõudnud teise maailma. Arhitektuur ja inimesed on eri kohtades nii erinevad. Just see on üks suuremaid kontraste, mis ühele eestlastele Sao Paulo juures muljet avaldab...

Seepärast mõtlesin, et hakkan eri linnaosade kohta postitama väikesi kirjatükke. Ning mitte ainult aktuaalsest, vaid ka sellest, mis on juba olnud. Tegelikult ma mõtlen, et äkki saaksin Sao Paulot analüüsides kirjutada valmis väikese "Brasiilia 20. sajandi sotsiaalajaloo."

Saturday, May 8, 2010

päike ja Sao Paulo






















































































Ning päikesetõus. Sao Paulo võib vahel harva ka ilus olla..

Sunday, May 2, 2010

Parque Jaragua - loodus, ahvid, mägironimine, indiaanlased, favela, sao paulo
















Käisime täna Jaragua looduskaitseala avastamas. Olen sõnatu. Keegi vist ei tea siin, mis on Jaragua rahvuspark. Seda ei reklaamita eriti turistigiidides, kuid mina arvan, et Sao Paulot külastades lihtsalt peab seda nägema.

Jaragua mäetipp asub minu kodust google. mapsi järgi u. 12 km kaugusel. Mäge on vist minu rõdult ka ilusasti näha. Jaragua park on aga võrreldes Perdizesiga teine maailm. Nägin seal väga erilist, võibolla kõige erilisemaid vaatepilte oma senise elu jooksul.
Kõige jahmatav on see, kui vähetuntud see imelilus koht on. See koht ei ole turistidele, kuigi iga linn Euroopas lihtsalt tapaks sellise koha eest - loomulikult et seda majanduslikut ekspluteerida. Kuid ilmselt on probleem on selles, et sinna on raske saada. Sinna on raske saada, sest park asub sõna otseses mõttes keset favelat...

Alustasime teekonda Luzi jaamast kl 12.30 pärast pooleteisetunnist ootamist, sest mõnel oli peale laupäevast pidu "natukene" raske ärgata. Luzi jaamast sõitsime rongiga Vila Clarecia rongijaama. Sealt võtsime bussi kuni pargi ukseni. Tegelikult oli kõik Sao Paulo limiite arvestades lihtne ja meeldiv. Kuid rõhutan - ma ei soovita sellesse kohta mitte mingil juhul üksi ja ilma brasiilastest sõpradeta minna.















"Bevladu", Dasha, mina, Natalia ja Desidoro Luzi metroojaamas. Tegelikult pidi meid olema umbes 20, kuid pühapäeva hommikul jõudis kohale 6 :). Delegatsioon koosnes neljast riigist - Venemaa, Kolumbia, Slovakkia ja Eesti.

Kui parki sisenesime, oli mul raske uskuda, et me ikka veel Sao Paulos oleme. Loodus ja Mata Atlantica tundusid nii vabastvana. Õhk tundus nii kergena, et ma ma arvasin, et see on päikeseline juuli pärastlõuna Eestis...

Pargis oli palju rahvast, aga kõik inimesed olid kas tumedanahalised favelaelanikud või siis kohe päris indiaanlased. Tohutult palju oli väikesi lapsi, kes mägiteedel üles-alla silkasid. Kõik olid aga väga heatahtlikud ning rõõmsad puhkepäeva üle.
Koos alustasime pooleteisetunnist mäest üles ronimist Mata Atlantica vihmametsas. Aga parem vaadake ise.


Need ahvid tahtsid inimeste käest banaane. Oi kuidas need lastele meeldisid...
















Cristian, De ja Dasha


























































(De mängib poistega lutsu, kuid jookseb siis minema)

Teekond kestis poolteist tundi ning olime ikka uskumatult väsinud kui lõpuks kohale jõudsime. Istusime kohvikusse maha ning sõime sulanud sokolaadi ja küpsiseid..

Ning alles 5 minuti pärast nägime maailma parimat vaadet ühele maailma suurematest linnadest. Mõnikord näeme asju, et mis on liiga suured, et neid kuidagi objektiivi mahutada. Minu jaoks oli vaatepilt võrdne maailmaimega. Sao Paulo tõelist ulatust on ehk mingil moel võimalik tajuda ainult kahes kohas - Jaragua mäe tipus ja google.mapsi lehitsedes.
















Need valged täpid pole kivikesed. See on Sao Paulo. Rios on palju ilusaid vaateid, kuid mitte midagi sellist.

Pöörake tähelepanu silmapiirile - selle kõige lõppu ei ole näha. Näha võib vaid pilvi, lennukeid ja allpool lendavaid helikopterid. Kõik need majad võivad asuda 20, 30 või 50 km kaugusel. Tekib ehk sama küsimus kui vaadates Egiptuse püramiide või Semiramise rippaedu: milleks kõik see ?



















(JÄTKUB...)

Saturday, May 1, 2010

kultuuriaspektidest

Sao Paulo on nii rahvuskultuuride sulam kui ka tänapäeva Brasiilia kultuuripealinn. Ehk pole siin sellist tugevat "brasiilialikku kultuurhingust" ja imidzit nagu Rio vanalinnas või paljudes teistes kohtades, mis rohkem stretüüpidele vastavad. Sao Paulo kultuur on rohkem multikultuursem, samas sisaldab puhtal kujul paljut sellist, mis immigrantidele põlvkonnad siia 150 aasta jooksul toonud on. Ning Sao Paulos on kõik alati uus ja pidevas arengus, ajalugu ei loeta sajandites vaid aastakümenetes.

Igal hetkel võib leida mõne huvitava kultuurisündmuse. 2 nädalat tagasi oli siin Lõuna-Ameerika kõige tähtsam dokumentaalfilmide festival, mille kohta võib lugeda Mele artiklist. Filmifestivalil olid vaatluse all paljud Brasiilia igapäevareaalsuse kõige tervamad sõlmküsimused:

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10642:suur-annus-tott-kuemne-paeevaga-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3297

Mõned nädalad tagasi käisin Liberdade - Jaapani linnaosas - söömas sushit. Liberdade ongi väike Jaapan.

Ning laupäeval käisin ka Vila Madalena laadal Benedito Calixto väljakul, mida peetkase seal igal laupäeval. Seal näeb palju Vila Madalena boheemlaslikku isloomu - laadal saab aru miks vila madalena on vila madalena. Seal müüakse palju kunsti, raamatuid, muusikat ja vanakraamitooteid. Saab maitsta erinevaid suupisteid, jäätisi, maiustusi. Näeb palju sambat, bossanovat ja muid muusikastiile, mida siin aastakümnete jooksul on viljeldud. Kõigest sellest annab päris hea ülevaate see tore video:

Thursday, April 29, 2010

Brasiilia jalgpallist..

Mõnikord võib õhtuti kuulda kogu linna haaravat kummalist müralaviini. Tähelepanelikult kuulates on võimalik eristada autosignaale, karjeid, ilutulestikke... See kostab baaridest, kodudest, tänavalt igalt poolt samal ajal ning kõrghooned vaid võimendavad seda. Kui sa ei tea mis see on, pole üldse võimalik aru saada, mis see on. Kõige tugevam on see müra loomulikult Corinthiansi värava ajal...

See on värav Brasiilia jalgpallis. Ükskõik milline värav, kuid kui tegemist on oma meeskonnaga, siis on müra totaalne.Brasiilia jalgpall on emotsioon ning paljudele kõige olulisem asi maailmas.
Brasiilia jalgpall on religioon ning hoopis teistmoodi kui Euroopas. Saan sellest juba mõndagi aru. Kuigi pigem sarnaneb see showga kui tõelise võistlusega. Taktikat väga ei räägita ning kaitset pole üldse olemas. Küll aga võib koguaeg näha imeliselt ilusaid väravaid ning lugeda lehtedest erinevaid intriige. Inimesed on selle järele sõna-otseses mõttes hullud.

Muidugi on see igapäevaelu ja brasiilaseks olemise ülitähtis osa. Jalgpallist võib rääkida igal pool ja kõikides ühiskonnakihtides. USPis näiteks õhtul bussiga koju tulles võib palju erinevate mängijate, tulemuste jne. kohta õppida. Nii palju kui ma aru saan muidugi. Ning on loomulik, et igal brasiillasel on "oma tiim." See tähendab meeskond, millele ta kõigest hingest pöialt hoiab. See valik toimub juba maast-madalast ning tavaliselt kaasneb koos perekonnaga.

Jalgpalli ajalugu on samasuguse Brasiilialiku fenomeni ajalugu kui karneval. Jalgpall saabus siia juba 19. sajandi lõpus koos meremeestega Euroopast. 1950. aastateks oli jalgpall muutunud juba kõikides Brasiilia perekondades kõige tähtsamaks ajaviitevormiks. Ning nagu ikka leidis üha suuremat populaarsust vaesemate elanikkonna kihtide seas - "jalgpall muutus valgest mustaks."

Jalgpalliajaloos kõlab kõige tugevamalt just aasta 1950. Brasiilia korraldas esimest korda MMi ja läks turniirile vastu suure favoriidina. Oli loomulik, et jõuti finaali Rio Maracana staadionile kus kohtuti lõunanaabri Uruguguayga. Mängu vaatas üle 200 000 (!!!) inimese, mis on kõikide aegade publikurekord. Bras. läks juhtima 1:0....



(pöörake tähelepanu ajaloolistele kaadritele 1950. aasta Riost)

Kuid siis lõid uruguylased 2 vastuseta väravat ja viisid Kuldse Jumalanna Montevideosse. Oldi valmistunud peoks... kuid lõpuks oli kogu Brasiilia oli leinas. Tegemist oli 20. sajandi suurima rahvusliku tragöödiaiaga, mis on jätab ilmselgelt varju isegi sõjaväelise riigipöörde 1964. aastal...

Kuid sellest kaotusest õpiti, sest brasiilased said just sellel aastal aru, et selles mängus pole keegi suurem kui nemad. Väike Pele nägi siis oma isa nutmas ja ütles talle, et võidab talle Copa. 8 aastat hiljem tõi ta esimese, 1962. aastal teise, 1970 aastal kolmanda. Juba noorem generatsioon domineeris maailma staadionitel 1994. ja 2002. aastal. Mis juhub 45 päeva pärast?

Sao Paulos tegutseb 3 "Suurt" Brasiilia jalgpallimeeskonda: Corinthians, Palmeiras ja Sao Paulo FC. Need klubid oma sama tugevate traditsioonidega kui Euroopa suured klubimeeskonnad ning nende ajalooga oli tutvuda päris põnev. Sao Paulo FC on Brasiilia ja kogu Ladina-Ameerika kõigi aegade kõige edukam jalgpalliklubi. Temale kuulub Sao Paulo kõige suurem staadium Morumbi, mis mahutab 80 000 pealtvaatajat (minu kodust asub see aga väga kaugel). Brasiilia suurim on muidugi Rio legendaarne Maracana, kuhu mahub vist pea 100 000 inimest. Tänapäeva Sao Paulo FC on aga 3 suurest kaugelt kõige ebapopulaarsem, seda temaga käib kaasas teatud "elitistlik" maine.

Tegelikult on Sao Paulo kõige traditsioonilisem vastasseis Palmeiras- Corinthians. Sao Paulo on küll edukas, kuid tegelikult on kõige suurem Corinthians. See on kõige populaarsem jalgpalliklubi
SP ning ülebrasiilialiselt võistleb selle tiitli pärast Rio Flamengoga. Loomulikult seostuvad need jalgpalliklubid tuhandete favelelanikega Brasiilia suurlinnades. Corinthiansi fännid on tuntud ka halva käitumise ja pideva vägivallatsemise pärast. Kuid olen kolme siin viibitud kuu jooksul aru saanud , et just see on "rahva meeskond," mis ühendab kõiki sotsiaalseid klasse. Ning statistika: 100 inimest on 85 corinthianod, 6 toetavad Palmeirast, 5 sao paulot ning ülejäänud... seepärast on Corinthians ka minu meeskond.

Käisin mina kaa Corinthanansi ja Medellini Independente (Columbia) mängu vaatmas, mis toimus rahvusvahelise võistlusarja (Copa Libertadores) raames. Kuna staadion asus minu kodule lähedal, siis oli sinna lihtne saada. C. mängib halvas munitsipaalstaadiunil, mis pole kuidagi võrreldav nende Hispaania väljakutega, kus ma käinud olin. Kuid õhkkond oli eriline. Ettevaatlik muidugi pidi olema, seepärast panin selga neutraalsed, natukene Corinthiansi värvi riided.


Tuesday, April 13, 2010

favela saalihoki Sao Paulo tänavalastega
















Vahel sattub inimene sellisesse kohta, mille järele ta on mingit kummalist igatsust tundnud, kuigi ta seda asja kunagi reaaselt näinud pole. Olen väga rõõmus, sest suure tõenäosusega saan hakkada osalema ühes spordiprojektis, mis hõlmab kahte minu jaoks tähtsat asja. Alustan algusest.

Saalihoki on sport millega ma Eestis palju aastaid tegelenud olen. Kahjuks pole ma terviseprobleemide tõttu viimase kolme aasta jooksul saanud väga palju treenida. Kuid seda rõõmsam olin, et selle spordialaga tegeldakse natuke ka siin Brasiilias, muidugi omal eriskummalisel moel. Muidugi veendusin veelkord, et Sao Paulost võib leida kõike.

Brasiilias on oma saalihokiföderatsioon, kus on oma 20 mängijat, kes iganädalaselt tublisti treenivad. Ka mina käin nendega nüüd mängimas. Meie treeningut toimuvad Armeenia spordi- ja kultuurikeskuses, mis on ehitatud sealt saabunud inimeste rahaga.

Need minu meeskonnakaaslased on muidugi täiesti valged clase media ehk kesklass. Mind teeb aga kõige rõõmsamaks see, et peale treeningute on mul võimalik osaleda ka ühes nn. sotsiaalses spordiprojektis vaeste piirkondade lastega.

Tegelikult teadsin tänavalaste saalihokiprojektist juba enne. Paar kuud tagasi (enne SP-sse tulekut) surfasin netis ning sattusin Floorball for All all kodulehele ( http://www.floorball4all.info/). See on Sveitsi mittetulundusorganistasioon, mis organiseerib saalihoki arengut mitmetes maailma vaestes piirkondades. Ka Sao Paulo koos oma kõige meeletumate faveladega on selle programmi üks sihtmärke. Saalihoki ja tänavalapsed....ning ka minul on võimalus selle nüüd kõigile sellele oma väike panus anda.

Brasiilias teeb see organisatsioon koostööd evangeelsete religioossete organisatsioonidega, mis erinevaid sotsiaalseid projekte organiseerivad. Evangeelne kirik, mis Brasiilias viimastel aastakümnetel väga populaarseks muutunud, organiseerib oma kirikutes suurt hulka vabatahtlikku tööd. Seda nimetatkase siin sotsiaalseks tööks (trabalho social). Nendes keskustes töötab ka väga palju välismaa vabatahtlikke.

Sport on üks peamisi vahendeid muutuseks. Sport peaks lastele tegevust andma ning eelkõige hoidma neid eemale tänava pahedest - kuritegevusest ja narkootikumidest.

Ning nii uskumatu kui see ka ei ole, mängitakse nendes nendes kirikutes tihti... saalihokit.
Viimase kahe nädala jooksul oli aga käimas spetsiaalne koolitus, mida viisid läbi siia kuuks ajaks Floorball4All projekti raames siia saabunud mõned hea tasemega Sveitsi saalihokimängijad. Seda organiseerid muidugi teised sveitslased ja brasiillased, kes Sao Paulos evangeelsetes keskustes igapäevaselt tänavalastega tegelevad.

Eelmisel laupäeval korraldati turniir kõikidele selles projektis osalevatele inimestele. Ka mina läksin koos oma meeskonnakaaslastega sinna. Tegemist oli väikese turniiriga eri vanusegruppide meeskondade vahel, kus kõik selles projektis osalevad inimesed kaasa lõid. Saalihokimäng toimus kirikus, kuhu oli selleks puhuks ehitatud tõeline areen. Enne mänge peeti meile ka väike religioosne jutlus.

Need on fotod, mis on üleval Floorball4All kodulehel. Nadine (üks projektis osalev väga kena sveitsi saalihokitüdruk tegi ka meie üritusest palju pilte, kuid kahjuks pole need veel kodulehele jõudnud).












































Sõnadega seda edasi anda on raske. Kõik need lapsed ja noored olid uskumatult rõõmsad. Nad oli muidugi kõik tumeda nahavärviga (kirdeosa sisserändajate lapsed) ning mitte üldse sellised nagu inimesed minu linnaosas või ülikoolis. Väikeste mänge vaadates mõistsin, et seal niiviisi saalihokit mängides ei ole nad üldse teistmoodi lastest Eestis, Rootsis ega Sveitsis. Kuid nende reaalsus ja argipäev on kardinaalselt erinev. Suurem osa neist oli pärit kõige vaesematest perekondadest, kelle elu on meil raske ette kujutada. Olen seda siin väga palju näinud, kuid ma ei suuda seda veel paberile panna. Siiski, seda rõõmsamaks muutis mind see, kui õnnelikumaks see mäng neid lapsi tegi. Saalihoki ei jää jalgpallile mitte kuidagi alla.

Rääkisin väga paljude lastega ja vabatahtlikega, kes seal töötavad. Rääksin lastele ka Eestist ja ning mida ma ise siin Brasiilias teen. Mattias Iseali, kes töötab Sao Paulo tänavalastega juba peaaegu kümme aastat, rääkis mulle elust Grajau favelas, (mis asub minu linnaosast 30 km kaugusel). Tema ja tema perekond töötavad religioosses keskuses, mis proovib sealsetele vaestele lastele mingitki lootust anda.

Mattias koos oma keskuse noortega.
















Sain ka nende koolitust läbi viivate Sveitsi saalihokimängijatega kohe sõbraks. Lõpuks korraldasime veel näidismängu sveitslaste ja Brasiilia vahel. Mäng oli erakordselt tuline, sest 2 sveitsi poissi oli endised U-19 koondise mängijad. Aga võitsime 3-2, mis oli tagantjärele mõeldes küll taevast kukkunud ime. Mina muidugi mängisin Brasiilia poolel ning lõpuks olid Sveitsi endised U-19 koondise mängijad sunnitud meie paremust tunnistama. Kõige tähtsam oli aga see, et see mäng jättis kõikidele neile väikestele ja suurematele kustumatu mulje...

Loodan väga, et saan edaspidi selles kõiges mingil viisil kaasa lüüa. Leppisin Mattiasega kokku, et võib-olla saan ühes kesklinnas asuvas keskuses hakata läbi viima saalihokitreeninguid. Esialgu on kõik muidugi veel ebakindel, kuid nad olid minu teenetest väga huvitatud..

Wednesday, March 31, 2010

Paraty






























Paraty on väike koloniaallinnake Rio de Janeiro osariigi rannikul, mis asub Sao Paulost umbes 330 km kaugusel. Algamas oli Semana Santa ja otsustasime minu sveitsi sõbra Florianiga mõneks päevaks sinna sõita.

Tänapäeva Paraty on muidugi midagi turistidele, kuid siin asus 17.-18. küllaltki suure tähtsusega sadam, kust transporditi Minas Geraisi osariigist kaevandtud kulda Euroopasse. Sellest ka need imelised koloniaalstiilis munakivitänavad.

Paraty on uskumatult ilus koht, kus kõik unistused Brasiiliast tõeliseks muutuvad. Vaevalt oskaks keegi ette kujutada meeldivamat troopilist koloniaalinnakest. Paraty vanalinna moodustasid madalad koloniaalstiilis majad, mis mulle niiväga meeldivad. Kõik on imeliselt rahulik nii päeval kui ka öösel. Inimesed on toredad ja avatud. Polnud pidutsevate inimeste masse, mis vallutavad vaheajanädala jooksul peaaegu kõik rannikulinnad.













Restoranides on võimalik nautida lahest värskelt püütud kalaroogi ning proovida kohalikku cachacat (mis on Brasiilia suhkruroost valmistatud kange alkohol). Suveniiripoodides võib tutvuda igat sorti kohalikku käsitööga. Pärast ujumist võib juua jahedat kookosepiima või värsketest puuviljadest pressitud mahla. Õhtul võib istuda samades baarides, et proovida caipirinhat. Samal ajal kostab nende vanade tänavate vahel lokaalidest erinevaid sambarütme. Mida veel võiks soovida. See on just selline Brasiilia, mida tahaks oma lähedastega jagada. See on selline Brasiilia, millest on meil nii imeliselt lihtne aru saada...

Randasid on linna ümbruses mitu ning vesi on soe. Umbes 30 kraadi, mis on minu jaoks juba väga tavaline. Esimest korda sain ennast rannas tõeliselt vabalt tunda ja ei pidanud oma asjade pärast muretsema. Seepärast hakkasin

Ujusin mitu korda päris lahe keskele. Vees nägin mitu korda delfiine veest välja sulpsamas. See loodus on lihtsalt imeline, sest kõikjal ümbruses võimutseb troopiline Atlandi vihmamets.












































Kui mõne päeva pärast Sao Paulosse tagasi jõudsin, tundsin, et midagi oleks nagu puudu. Igatsesin tagasi Paratysse.