Rio

Selline ta ongi, mitte midagi ilusamat.
















See on kuulus Kristuse kuju, mis paistab paljudelt Rio tänavatelt ja pea kõikidelt fotodelt. See on Brasiilia ja Ladina-Ameerika üks sümboleid, mis tähistab ehk kõige paremini kristluse sügava ja jätkuvat tähendust ladinaameeriklase jaoks.




















Daniele Montemale ja Cristo Redentor




















Ipanema

Rio de Janeiro - Cidade Maravilhosa (Imeline linn)

Asusin Rio de Janeiro poole teele esmaspäeva varahommikul. Kõigepealt 1 tund metrooga Tiete bussiterminali. "Bussijaam" oleks selle kohta vähe öeldud, sest tegemist on maailma suuruselt teise bussiterminaliga. Teenindus ja bussid on tõesti erakordselt mugavad - busse võiksin Brasiilias reisimiseks tõesti kõigile soovitada. Väga kallis ka pole - maksin edasi-tagasi pileti eest kokku 128 reaali ehk 900 krooni. Kondiditsioneer on muidugi aga nii tugev, et pärast võib kurk natukene valutama hakata.

Sao Paulo-Rio vahemaa on umbes 6 tundi bussiga ja möödus päris kiiresti. Kui vaadata Brasiilia kaarti, on need linnad praktiliselt üksteise kõrval. U. 1,5 tunniga jõudsime Sao Paulo eeslinnadest välja, järgnes vaid väga hurmav loodus. Tagaplaanil olid mäetipud ning muidu oli kõik väga roheline. Taimed polnud mitte vahemereliselt tumerohelised, vaid pigem helerohelised - seega nagu juunikuus Eestis.

Rio võttis mind vastu esimeste tõeliste faveladega, mida Brasiilias näinud olen. Real thing, sest need eeslinnad olidki favelad. Täpselt nii, nagu pildi peal olin näinud. Mägine maastik väga tihedalt täis ehitatud madalaid maju. Juhuslikest ehitusmaterialidest.














Rio bussijaam polnud SP Terminal Tiete moodi, vaid oli väga väike meenutades rohkem Viljandi bussijaama. Sinna pidid paar miljonit bussiga karnevali ajaks Riosse saabuvat inimest ära mahtuma. Päris soe oli ka, arvan, et umbes 40 kraadi. Õnneks oskasin päris hästi orienteeruda ja mul õnnestus linnaliinibussiga keskusesse jõuda.

Kesklinn meenutas suurte hoonetega SP keskust, kuid kõik tänavad olid liikluseks suletud ning kõikjal domineerisid paraadid. Oli raske mööda minna ja mitte seisatada. Lõpuks hakkasin kaardi abil jõudma Santa Teresa linnaossa, kus valitsesid vanemad koloniaalstiilis ehitused. Tänavatel jätkusid aga pidevad rongkäigud ja erinevad blocod. Tänav mida mööda ma oma elukoha poole kõndisin tõusis mäe otsa ja meenutas mulle Tenerife mägikülasid ja isegi Granadat...

Rio koosneb niisiis mägedest (mida kohalikud nimetavad morrodeks) ja orgudest. Ja lõpuks randadest. Santa Teresa asub ühe sellise morro jalamil. See üks traditisioonilisemaid Rio linnaosasi, mis pakkus nii hingematvat koloniaalarhitektuuri ja vaateid merele. Kuid sellel hetkel kui ma oma elukohta jõudsin, olin merest veel väga kaugel.
















Mul oli mõned päevad võimalus elada ühe oma tuttava Mario õe majas, mis oli tõesti fantastiliselt ilus. Nende perekond üüris alati karnevali ajaks osa tubasid välja ning seetõttu õnnestus mul ka Rios ööbimine leida. Marioga aga Rios viibimise jooksul kohtuda ei saanudki, sest tema perkonda oli just eelneval päeval tabanud üks kurb sündmus.

Rio karneval oli aga esmaspäeval jõudmas oma haripunkti. Kõik näitas, et kõige suurem hullus oli saabumas just nüüd. Sain kokku oma sõbra ja korterikaaslase Danielle´ ja tema sõpradega ning läksime muidugi elamusi püüdma. Linn oli aga täiesti meeletu, sest kõikidel tänavatel lihtsalt..pidutseti. Õhtupoole laskusime morrost alla ja püüdsime metrooga jõuda Copacabana lähedale...kuid kõik see oli võõras linnas kus toimus "maailma suurim pidu" kohutavalt keeruline ja võttis mitu tundi aega...

Nägin esimest korda Copacabana randa pimedas valgustatuna tuhandetest tänavalaternatest. Ning sadadest tuhandetest inimestest. Igatahes oli sel öösel Copacabana ja Ipanema randadesse kogunenud sajad tuhanded inimesed.

Olin varsti kohutavalt väsinud (sest Rio väsitab palju rohkem kui Sao Paulo, varsti seletan miks). Ainus võimalus koju saada oli taksoga, kuid varsti selgus, et see pole võimalik. Ükski takso lihtsalt ei soovinud Santa Teresa mäe otsa minna, sest tõusmine oleks võtnud tohutult aega, sest sinna viivatel kitsastel munakivisillutisega "mägiteedel" oli nendel kellaegadel lihtsalt liiga palju rahvast. Jala poleks mingil juhul tohtinud minna - kõik taksojuhid väitsid, et vahepealsed regioonid on öisel ajal käimiseks väga ohtlikud. Loomulikult polnud mul geograafiast suuremat aimu. Selline üllatuse pakkus Rio mulle. Rääkisin paljude taksojuhtidega ja lõpuks oli päris kõhe olukord...

Üks taksojuht nõustus mind lõpuks sinna viima. Siis aga muutis oma meelt ja viis mind hoopis nn. "mototakso" peatusesse. Mul polnud väga aega mõeldagi kui... juba järgmisel hetkel kihutasime Kawasaki mootorattaga Rio öös. Mootorratas on Brasiilia suurlinnas väga effektiivne, sest võimaldab vältida kõiki ummikuid. Kiirus tõusis vahepeal kindlasti 90-100 km/h. Kuid ma ei kahetse seda üldse, sest see oli unustamatu kogemus. Umbes selline tunne Sonny Crockett ja Ricardo Tubbs mustas sportautos Miami Vice esimeses osas Phil Collinsi "In the Air tonight" ajal. Mingil hetkel sõitsime mööda ka Sambadromist, mis meenutas vikerkaarevärvilist pulbitsevat katelt... nagu Vana-Rooma anfiteater, ainult et kottpimedas troopilises öös. Ja jõudsime 10 minutiga ohtutult koju. Alles järgmisel päeval sain teada, et see mototakso on tegelikult ebaseaduslik..
















Järgmisel päeval avanes võimalus mul natukene linna vaadata. Rannas ma väga olla ei saanud, sest liiga kuum oli. Õhtul läksime (karnevali viimaseks päevaks) Santa Tereza lähedale Lapa linnaossa, mis on tuntud oma sambabaaride ja boheemlasliku (ja brasiilasliku) õhkonna poolest. Linnaosa meenutas oma välimuselt rohkem Vahemeremaasid. Muidugi oli koguenud meeletu rahvamass ning kõikjal kõlasid sambarütmid ning oli kergesti võimalik omandada mõnusalt jääkülma õlut.

Kuid siin puutusin ma kokku millegagi, milest ma olin palju kuulnud, kuid mida ma veel Brasiilias kohanud polnud. Kuritegevusega. St. mind püüti selle õhtu jooksul u. 2-3 korda röövida. Tegemist oli lihtsalt taskuvarastega rahvamassis. Õnneks mitte midagi tõsist, sest ma olin koos suure seltskonnaga, kus oli ka mitu brasiillast, kes sellised sitatsioonid kohe läbi nägid kuid... Kohutvalt häiriv oli aga see, et just mina püüdsin tähelepanu. Oma välimuse pärast. Ning selliseid kahtlasi tegelasi oli seal ikka tohutult palju. Ja üldiselt - Rios on neid ka päeva ajal kohutavalt palju.
Sain alles nüüd aru, et kuulivestides ning raskelt relvastatud politseinikud on igal tänavanurgal lausa hädavajalikud.

Üldiselt oli see aga õhtu suurepärane. Kohtusime väga palju uute inimestega ja kui koju läksime oli päike juba Rio mägede ja lahtede kohal. Järgmised päevad oli rahulikud ning sain Riost paremini aru. Rio geograafia on tõesti huvitav, tohutu hulk vaeseid linnaosasi (favelasid) on kõrvuti kõige paremate linnaosadega. Kõige ilusmad linnaosad (rannad) asuvad lõunaosas. Ning linna kohal valitseb Brasiilia ja Ladina-Ameerika üks kõige kuulsamaid sümboleid... Cristo Redentedor.















Copacabana ja Ipanema on maailma kuulsamad rannad. Kuid seal viibides tundub, et nende paremad ajad on möödas. Kõrghooned on suhteliselt vananenud ning jäävad alla igale Hispaania päikeseranniku "betoonkülale". Brasiilia mõttes oli need rannarajoonid 1960. aastatel lausa kultuspaigad, kus kinnisvarahinnad olid laes. Ipanema rannas omasid maju ja hängisid niisama ringi Brasiilia tuntumad intellektuaalid - kirjanikud, kunstnikud, muusikud jne. Siin kirjutas Antônio Carlos Jobim laulu "The Girl from Ipanema," millega sündis bossanova muusikastiil. Ning pärast 1964. aastat sai Ipanema vasakpoolsest "intellektuaalikogumist" peamine vastupanukolle militaarreziimile. Kuid peagi sundisid kindralite relvad kõik nad pagendusse. Või vanglasse. Uus demokraatlik revolutsioon tõusis hoopiski 1970-1980 aastate Sao Paulo töölisliikumisest..
















Rio elanikke kutsutatakse cariocadeks. Cariocad on muidugi tuntud oma muretu elustiili pärast. Samas on nad harjunud sellega, et kõik mis on Brasiilias hea, ilusat ja tähtast asub just siinsamas. Rio oli kuni 1960. aastate alguseni Brasiilia pealinn. Sellepärast arvavad nad, et just nende elustiil on kõige parem. Sao Paulo elanikke päevad nad segasdeks tööloomadeks, kes korralikult puhata ei oska. Samas, ega paulistanod neile selles vaidluses kohe kindlasti võlgu ei jää.

Ma arvasin enne Brasiiliasse tulekut, et just Rio on see linn, kus on kõige parem elada. Et see on üldse üks maailma paremaid ja ilusamaid linnu. Siiski arvan praegu, et Sao Paulos oli mul kohaneda kohe kindlasti palju lihtsam kui Rios... Rio on lihtsalt nii teistmoodi. Ilusam, kuid vaesem. Rio on turismilinn, kus välismaalasi vaadatakse peamiselt tuluobjektina. Rios on ebavõrdsuse käärid palju nähtavamad. Tänavalapsed paluvad dollareid ja neegrid magavad päise päeva ajal kõnniteedel..

Rio tegi mind mitmes mõttes rahutuks. Rios kõnnivad inimesed väga aeglaselt. Lausa jalutavad, sest neil pole kuhugile kiiret. Mulle see meeldib see ja püüan ka ise võimalikult aeglaselt käia. Kuid Rios pole see mõistlik. Sest sajad või isegi tuhanded väga tumedanahalised ja ilmselgelt suhteliselt vaesed kodanikud jalutavad igal pool ringi... lausa senikuulmatu aeglusega. Mind tegi see kõik kohtuavalt rahutuks, sest Sao Paulos kõnnivad inimesed (nii heleda kui tumeda nahavärviga sama kiiresti või kiiremini kui Eestis). Olin sellistest tegelastest isegi oma turistiliku jalutamistiiliga märgatavalt kiirem - nad olid lihtsalt nii aeglased. Ja see pole nii favelas, vaid ka kesklinnas ja elitaarsetes Lebloni ja Ipanema rajoonides. Kuhu nad lähevad või mida nad teevad ? Võibolla lõppes neil just töö ning nad lihtsalt jalutavad rahulikult metroo või bussi peale, et koju perekonna juurde minna? Aga äkki on neil aga hoopis mingi muu plaan?

Siiski, viimastel päevadel hakkas Rio mind tegelikult tõeliselt veetlema. Olin peaaegu 3 päeva rannas ja Ipanema võlu jõudis minuni. Paljudes maailma randades on fantastilised päikeseloojangud ja palju ilusaid inimesi. Kuid midagi on Rios teistmoodi. Need inimesed seal rannas - cariocad - ei ole turistud. Nad ei põgene mõneks nädalaks töö eest. Nad elavadki seal. See ongi see mida nad teevad. Nad võivad küll päev otsa kontoris töötada, kuid päikeseloojanguks jõuavad nad randa, et mängida üks futvolei, jalutada rannapromenaadil ja juua mõnes kohvikus värskendav õlu või caiprinha. Sellist elustiili võib ainult kadestada, vaevalt et midagi sarnast kuskil maailmas eksisteerib. Muidugi, riolastel on aastaringselt seal viibides raske oma linna, looduse ja kliima erilisuset aru saada. Mitte kunagi ei ole külma ega pimedust. Kõik see annab carioca elustiilile erilise veetluse ja kerguse, mida on raske sõnades väljendada ja mis on bossanova muusika sisu ja hing.

Rannavõrkpall ja futvolei on loomulikult üks osa "keskklassi" cariocade igapäevaelust. Copacabanal, Ipanemal ja Leblonil saab seda tõesti näha igal pool. Futvolei on eriline brasiilia mäng, mida mängitakse rannavõrkpalliväljakul ilma... käsi kasutamata. Ehk siis võrkpall jalgpalli reeglitega. Kätega palli puutuda ei tohi, pall ei tohi liivale kukkuda. Palli võib puutuda kõige muuga - jalaga, peaga, õlaga, jne. Seega, mäng milleks on vaja kujuteldamatuid oskusi... ning mida oskavad Ipanemal mängida isegi tüdrukud. Kui ma seda nägin, jäi tõesti suu lahti.

Viimasel päeval õnnestus mul Ipanema rannavõrkpalli staadionil(!!) näha Brasiilia rannavõrkpalli etappi. Võistlusari milles osalevad maailma parimad rannavõrkpallurid. Just siis kui ma ranna kuumuse eest põgenedes tuhatkond inimest mahutavale areenile sisenesin, mängisid liival 2008. aasta Pekingi olümpial hõbemedali võitnud Marcio Arujo ja Fabio Luiz. Maagiline tunne oli igatahes. Meeletult kahju oli, et ma ei saanud seda video peale võtta, sest minu kaamera oli selleks ajaks juba katki.

Selline Rio siis oli. Emotsioonid olid väga tugevad ja tahaksin sinna kindlasti veel minna. Sain seal päris mitme toreda inimesega tuttavaks. Brasiilia tohutute mõõtmete juures on imelik, et riigi kaks kõige olulisemat keskust - Sao Paulo ja Rio de Janeiro - asuvad nii lähestikku. Loomulikult räägivad erinevad brasiiliased, et nn. "tõeline Brasiilia" on hoopis mujal. Salvador Bahias, Minas Geraisis või hoopis Amazonases. Kus on rohkem kultuuri, ajalugu ja eelkõige loodust (ning vähem inimesi). Ometi on need kohad Euroopa mastaape arvestades meeletult kaugel. Amazonas on Sao Paulost peaaegu sama kaugel kui Eesti Prantsusmaast. Mnjah.

Brasiilia karnevalitraditsioon

Lubasin valgustada mõnigaid Brasiilia karnevali eripäraseid traditsioone ja tavasid. Karneval tähistab katoliku maade pidustusi enne 40 päevase paastuperioodi algust, mis eelneb ülestõusmispühadele. Kalendris varieerub see niisiis sarnaselt lihavõtetele. Brasiilia karnevalil ajalugu on muidugi eripärane, sest selle kujunemine oli tugevalt mõjututatud aafrika ja indiaani religioonist ja kultuuritraditsioonidest.

Karnevalid on erinevates Brasiilia osades väga erinevad. Kostüümide traditsioon levis Brasiiliasse 17. sajandil kui Euroopast, muusikatraditsioonid on aga täiesti brasiiliapärased. Need arenesid välja peamiselt Brasiilia kirdeosas Salvador-Bahia piirkonnas. Peamiseks muusikaks ja tantsudeks olid Aafrikast kaasa toodud rütmid, mis 20. sajandil arenesid välja sambaks ja lugematuteks teisteks muusikastiilideks.

Brasiilia koloniaalühiskond olid jagatud valgetest kreoolidest ülemkihiks ning tumedatest orjadest, indaanlastest ja nende kolme grupi segust koosnevaks alamkihiks. Kas karneval oli koloniaalühiskonnas 18-19. sajandil võrreldav saturnaalide pidustustega Vanas-Roomas ? Vana- Rooma legendide kohaselt tähistasid saturnaalid otsekui sotsiaalsete rollide äravahetamist, mille käigus isandad pidid orje teenima. Arvatakse, et ka Brasiilia karnevali pidustustega võisid kaasneda sellised ideed, kuigi reaalsuses polnud neid võimalik kunagi rakendada. Tants ja muusika võimaldas nädalaks vaid unustada raske elu ülejäänud aasa jooksul. Koloniaalvõimud said orjade ja alamklassi pidustusi alati vägivaldselt piirata. Loomulikult olid pidustused seotud ka alamklassides levinud religioonitraditsioonidega, mis ühendasid endas katoliku, aafrika ja indaani usundite erinevaid elemente.

Tänapäeva karneval arenes välja 20. sajandi alguses Rios. Tänavatel hakkasid karnevali ajal liikuma eri linnaosade nn. blokid (bloco), mis musitseerides ja tantsides ringkäigus liikusid. See ongi karneval tänaval, mis toimub sel ajal paljudes Brasiilia suurtes ja väikestes linnades.

1928. aastal formeeriti Rios esimene samabakool - Deixa Falar - ning sealt sai alguse sambakoolide võistluse traditsioon. Sambakoolid on nagu karnevalile pühendunud klubid või oganisatsioonid, mis terve aasta jooksul karnevaliks valmistuvad. Ning nad peavad aasta jooksul tehtud tööd tõestama Sambadromil. Nende esinemist sambadroomil hindab zürii, hinnatakse kõike - kostüüme, esinemist, muusikat jne. See on muidugi meeletult keeruline süsteem, kuid karnavalile järgenvatel päevadel kogunevad brasiilased (vähemalt riolased) telerite ette hindamist jälgima.
Sellised võistlus toimub ka Sao Paolo sambadroomil. Muidugi, Sao Paulo toimuvat ei saa kudagi võrrelda Rios toimuvaga, kuid see mida mina siin näinud olen, on minu ootused juba igati ületanud. Ja Rios viibides nägin Sambadromi ja kõike seda mõne hetke jooksul väga lähedalt. Just selline ta ongi.



The night becomes day, the poor becomes rich, the plain becomes glamorous and the world biggest party becomes a serious competiton.

Rio!

Mõnikord lihtsalt tundub mõni asi väga ahvatlev. Kas Rio de Janeiro karneval ei ole ainult maailma suurim pidu, vaid ka midagi muud ? Eriline fenomen, mis on oma tänapäevases vormis kujunenud kõigi kristlike maade iidsete religioossete kommetega seotud pidustuste tipuks. Tänapäeval selle sidet religiooniga ju ei tunnetata kuid... Välismaailm näeb muidugi vaid karnevali hedonistlikku poolt. Ka mina arvasin enne nii. Kuid sain aru, et just pidustus on üks rituaalidest, millega on seotud Brasiilia ajaloo kõige võimsamad protsessid. Allasurutute võitlus eliidi vastu, mille üks vorme oli selline pidustus. Nagu ma mitmest kohast lugenud olen, on erinevad karnevali traditsioonid brasiilia rassilise segunemise suur tulemus. Segunemine lõi dünaamika. Karneval oli esimene, järgneb jalgpall, liivarannad, pilvelõhkujad, helikopterid, Petrobras.

Ma lähen siiski järgmisel nädalal Rio de Janeirosse. See on küll minu unistuste linn - kuid olen juba ammu aru saanud, et praegu sinna minna on lausa hullumeelses. Eelkõige siis ülimalt ebapraktiline. Kõik on tavapärasest mitu korda kallim, turiste ja tavainimesi täis ning muidugi määratult ebaturvalisem kui Sao Paulos. Loodan siiski, et saan sealt toreda elamuse.

Samas on see tunne siin oldud aja jooksul aga ainult süvenenud. Ma ei tea kas ma "päris" Brasiiliase lähiajal sattun, seepärast olen mõelnud, et väga kahju oleks kõike seda käest lasta. Mario, üks tuttav poiss Riost, kirjutas, et Rio karnevali lihtsalt peab nägema. Ning ega mulle polegi tähtis pidu, vaid see õhkkond, mida ma seal kohata loodan. Hea on ka see, et mul on seal juba mittu sõpra ees ootamas.

Rio on Brasiilia kuulsaim linn. Brasiilaste jaoks on ta "imeline linn" - Cidade Maravilhosa. Üks kuulsamaid maailmas. Tuntud postkaart Brasiilia rannast suurlinnas taustal. Maailma kuulsaimad rannad Copacabana ja Ipanema asuvadki seal. Samba ja bossanova muusika häll. Ja Brasiilased ise ütlevad, et Rio on omamoodi "rahvuslik portree", kus eri kultuuride kokkusegunemine on olnud kõige täiuslikum. Loomulikult, ma olen Brasiilias õppinud, et postkaardi peal on kõik alati ilusam kui päris elus.

mõned huvitavad juhtumised

Olen olnud Brasiilias juba kaks nädalat. Emotsioonid on olnud erinevad, kuid kokkuvõttes on kõik väga ilus. Eelkõige loevad ikkagi päike ning uued ja värsked kogemused. Kuigi Sao Paulo on oma suuruse tõttu ehk Brasiilia kõige erandlikum linn, olen ma aru saanud, et siinne elulaad ja inimesed on siiski üdini brasiilialikud (paljud inimesed kindlasti ei nõustu minuga). Eurooplasele on kogemused Brasiilias ja Ladina-Ameerikas sageli üdini vastukäivad. Brasiilia on igal juhul kontrastide maa.

Kõige "huvitavam" oligi täna, kui käisin föderaalpolitseis (Policia Federalis) oma viisat registreerimas. Ma pidin koos teiste välismaalastega ootama sabas ... 5 tundi. Koridoris ootas koos minuga umbes 100 inimest, kes kõigil oli mingi probleem Brasiilias viibimisega. Tohutult palju oli Boliivia indiaanlasi, kes soovisid Sao Paolo osariiki emigreeruda. Neil oli kaasas väga palju väikesi lapsi. Pabereid registreeriti kahes punktis, kus oli tööl vist kokku ainult 3 inimest. Samal ajal viibis ruumis veel suur hulk muude asjadega tegelevaid ametnikke ja umbes 6-7 kuulivestides (ja ilma) politseinikku, kes valvasid, et keegi ootamise ajal maha ei istuks ega muidu ennast liialt mugavalt ei tunneks. See muidugi liialdatud, kuid reaalselt ei teinud need politseinud tõesti mitte midagi vajalikku.

Ma ei mäletagi, millal ma enne Brasiiliat päris tõsises sabas seisin. Eestis pole saba lihtsalt võimalik. On hea, et ma läksin sinna juba 2 nädalase Brasiiilia kogemusega. Kui ma oleks läinud esimestel päevadel, oleks bürokraatishokk olnud ikka kohutav. Praegu olen sellega juba harjunud. Võtsin sabasse kaasa pudeli vett, suure küpsisepaki, sokolaadi, ajakirja, ühe romaani, mille mõned päevad tagasi ostsin ning muidugi mp3 mängija. Kõik see aitas aega meeldivamalt veeta. Vahepeal rääksin juttu ka ühe Angola poisi ning erinevate boliivialastega. Kokkuvõttes sain kõik asjad korda. Muidugi pean kõige selle asjajamise juures olema tänulik Albale ja Carolile (minu korterikaaslased), kes neid bürokraatimasinaid juba paremini tunnevad.

Teises plaanis on Brasiilia kõige avatum ja külalislahkem maa, kus ma kunagi käinud olen. Näiteid võin selle kohta esitada juba kümeneid. Abosluutselt iga kord, kui ma olen tänaval mingi ametniku või politseiniku ja piletimüüajaga olen rääkinud, on läheduses viibinud inimesed tulnud minuga rääkima - mulle nõu andnud või või mind aiadata püüdnud. Noored ja haritumad brasiilased tahavad rääkida ka inglise keeles, võrreldamatult rohkem kui Euroopas.

Sao Paulos pole küll turiste, kuid välismaalastesse suhtutakse hästi, vähemalt paremini kui vanades Euroopa maades (Eestist rääkimata). Olen tähele pannud brasiillaste erilist avatust kõigele uuele, mida neil on vastu võtta väge kerge. Isegi kui inimesed ei oska võõramaalastega suhelda, ei karda nad neid ega ei põlga neid. Nad võtavad kõiki võrdsete ja omasugustena. Neid ei koorma sajandite taak, mis meid, eurooplasi, nii valusalt kummitab. Kui kultuur iseenesest ongi sulatusahi paljudest eri kultuuridest, siis kuid teisiti see saakski olla.

Sao Paulos on palju manhattanlikke kõrghooneid, kuid tegelikult näeb suurem osa tänavaid välja just sellised. See demonsteerib täiesti juhuslikku linnaplaneeringut st. selle täielikku puudumist.
Siin ei ole hingematvat Havanna koloniaalarhitektuuri ega ega Buenos Airese avaraid euroopalikke avenüüsid. Selline see ongi...väikesed poekesed ja baarikesed iga nurga peal, lõputu liiklus, auklikud teed, oranzid onmibussid, päike ja vihm.

sotsiaalne protest

Sellesamas tänavakunstis väljenduvad ka sotsiaalsed probleemid, mis Brasiilias ilmselgelt eksiteerivad. Siin on paar head karikatuuri, mida ma esimeste nädalate jooksul olen tänavatel märganud.












"Quem tem orgulho de ser negro, levanta a mao." Kes on uhke selle üle, et ta on neeger, tõstku käsi"

Brasiilias kaotati orjus viimase riigina maailmas 1888. Alates sellest ajast on toimunud pidev võitlus kõikide rasside võrdõiguslikkuse eest. Loomulikult tunneb maailm selle võitluse ajalugu palju vähem kui näiteks USA tegelikult üsna sarnast sotsiaalset võitlust. Tänapäeva Brasiilias rasside konfliktist pole aga erilisi märke ma küll üldse märganud, kuid see ongi ajalugu...












"Tem muita crianca com fome na rua" - Tee peal on palju näljaseid lapsi.

See moodsa kiirtee kõrvale maalitud pilt on protest ebavõrdsuse vastu. Ebavõrdsusest on raske aru saada, kui oled Sao Paulos viibinud 2 nädalat. 20 miljoni elanikuga linnas läheks kõikide probleemide mõistmiseks aastaid. Vaeseid inimesi on siin muidugi väga palju, kuid kuskilt ei õhku mingit lootusetust või depressiooni. Ometi on see ilmselgelt reaalsus ning "vasakpoolsetest boheemlastest" tänavakunstnike andekuses pole põhjust kahelda.

kunst Sao Paulos

Järgmisel päeval käisin vaatamas Vila Madalena boheemlaste rajooni. Nimelt on seal paar tänavat, mille seintele on joonistatud kõikvõimalikke postmodernistlikke graffiteid ja muid kunstiteoseid. Kõik see on minu arust üks SP huvitvamaid vaatamisväärtusi. Tegelikult on see tänaseks juba omamoodi kunstiajalugu, mis näitab SP kosmopoliitset iseloomu ja elanike loomingulist jõudu.

Jah, loomulikult elasid sellised kunstnikud enne ka meie majas, sest suurem osa seintest on kaetud sääraste joonistustega. Minu toas on näiteks Brasiilia kaart. Üldse on SP tuntud nn. tänavakunsti poolest, mida võib märgata teede ääres tühjadel seintel igal sammul. Tegin sellest päris põhjaliku fotoülevaate.

Teisipäeval käisin Sao Paulo tähtsamas kunstimuuseumis, MASPis. See asub otse Av. Paulista keskel, seega väga meeldivas regioonis. Seal oli suur hulk parimate Euroopa kunstnike orignaale, ning hetkel eraldi spetsiaalnäitus Marc Chagalli töödest. Võin julgesti väita, et see oli üks ilusamaid kunstimuuseume, kus ma kunagi käinud olen. Pealegi oli see teisipäeval täitsa tasuta.

pühapäev

Eile grillisime oma terassil liha Brasiilia moodi ehk churraseiraga. See on lihtsalt eriline Brasiilia grillahi, mis paljudes traditsioonilistes Brasiilia kodudes olemas on. See aga, et kellegil Sao Paulos selline ahi on, on tõeliselt harukordne. Sellest lihagrillimisest tuli tegelikult suur pidu, sest minu korterikaaslsed olid külla kutsunud päris palju inimesi, nii välismaalasi kui ka brasiillasi. Oli päris tore seltskond, kõik muidugi tundsid minu vastu ka huvi. Ning kaks klassikamuusikahuvilist brasiillast teadsid suurepäraselt ühte eestlast... kelle nimi on Arvo Pärt. Nad tundsid päris põhjalikult tema loomingut, milles mina muidugi väga kaasa rääkida ei osanud.

Liha oli super hea, niisiis vanaemale rahustuseks – ma söön siin liha ja kõike tervislikumat muidugi kaa.

Pühapäeva pärastlõunal läksime uuesti karnevalile. See toimus Vila Madalenas ehk samas piirkonnas, kus Perla Negra sambakooli etenduski, mida me eelmine nädal vaatamas käisime. See oli karneval tänaval, mida ma kohe kindalasti oma elus mitte kunagi ei unusta.

Läksime sinna koos minu korterikaaslase Lucianaga ning hiljem saime kokku tema sõpradega. Olin päris karnevali tegelikult enne ju Hispaanias näinud. Kuid see oli suuresti erinev, sest Vila Madalena tänavakarnevalil polnud sa mitte pealtvaataja, vaid osalesid sambarütmides igal võimalikul viisil. See nägi välja nagu paraad – kui erinevalt ükskõik millisest paraadist või rongkäigust liikusid inimesed edasi aga tantsides. See pole isegi põhjamaa poisile üldse raske, ausalt! Muusika tuli suurest veoautost, mis liikus rongkäigu keskel, ning seda ümbritseatelt erinevatest trummidest. Sambarütmides mööda mägiseid Madalena tänavaid. Ma ei tea mitu tundi me seal kokku tantsisime, kuid pärast selle lõppu olin ma nii väsinud, et suutsin vaevalt kõndida. Kahjuks unustasin ma muidugi oma fotoka maha, kuid praegu teen kõik, et facebooki abiga seal tehtud fotosid hankida.

SP

Eestlastel on mitmeid kujutluspilte Brasiiliast ja muudest lõunamaadest - nt. et tänaval jooksevad ringi ahvid ning roomavad boad ja anakondad ning et kõndides võivad banaani või kookuspalmi viljad puu otsast pähe kukkuda. Kahjuks pole need aga väga tõepärased, vähemalt SP-s küll mitte.

Küll aga on üks kirjeldamatu sündmus - karneval. Eile õhtul käisime sõpradega vaatamas ühte nn. treeningut karnevaliks, mida nimetatakse samba kooliks (Escola de Samba). Sisuliselt kogunevad inimesed ühte suurde saali, kus toimub üks fanastiline sambaetendus, milles on igaühel võimalus osaleda. Meie vaatsime seda muidu esialgu kõrvalt, kuid kogemus oli iseenest maagiline. Mina polnud midagi sellist küll enne näinud. Sõnadega seda kirjeldada ei saa.

Brasiilias toimub veebruari keskpaiku niisiis aasta kõige tähtsam sündmus - karneval. Kui sa oled brasiillane, siis on loomulik, et karneval ongi sinu jaoks aasta kulminatsioon (teine kulminatsioon on ehk MM juunis). Tegelikult hõlmab karneval peaaegu kahte nädalat, mis on kõik vabad, ja mille käigus inimesed palju ringi reisivad. Maailma kuulsaim karnevalietendus toimub Rio de Janeiro Sambadromil. Mina vist sel korral sinna minna ei saa, sest karnevali ajal on seal on seal liialt rahvast ja muidugi väga kallis. Pigem plaanin järgmine nädal sõita kuhugile väiksemasse ja rahulikumasse linna ookeani ääres.

Ka teine kujutluspilt ostus tõeks. Pärast igapäevast pärastlõunast äikesetormi läks elekter ära ja mõned SP linnaosad, ka meie oma, olid pimedas. Ainult paar-kolm miljonit inimest. Ning võttis aega tunde et elekter tagasi saada. Me ei lasknud sellest aga tujul langeda ning jõime caiprinhat ning läksime sambat vaatama.

Liikluse erinevad aspektid on ka ikka müstilised. Kokku on linnas registreeritud 6 miljonit sõidukit. Kui palju neid tegelikult on, ei tea keegi. Ning ummikud on lihtsalt kogu aeg ja igal pool.
See-eest ühsitranspordiga on palju vaeva nähtud ja see on täitsa korralik. Bussid on mugavad ja mitte liialt ülerahvastatud. Hiiglaslik meroosüsteem on euroopalik ning väga turvaline. NIng mis kõige tähtsam - see on pidevalt laienemas. Mina tean uudist, mida paljud SP-lased ei tea. Juba märtsis avatakse ülikoolilinnaku lähedal uus metroopeatus, mis kindlasti sadade inimeste (eelkõige üliõpilaste) liikumist oluliselt kiirendab.

Peale autode on olemas ka kolmas tranpordiviis. Paljud SP tööinimesed kasutavad seda. Nimelt helikopter. SP pole metsikut loodust ega ahve, vaid hoopis maailma suurim helikopterpark, mis on täielikult mõledud linna teenindamiseks. Helikopterid võtavad juhtivtöötajad peale linnaäärsetest villadest ning maanduvad Av. Paulista kõrghoonete katusel.

Santos

Santos on kõige lähemal asuv suur linn Sao Paulole. Praegu on seal kogu Lõuna-Ameerika kõige suurem sadam. Ning jalgpallisõbrale ütleb Santos vist seda et... et seal kasvas üles Brasiilia seni kõige kuulsaim jalgpallur Pele. Pele mängis kohalikus klubis FC Santos 1950-1970. aastatel, kus ta lõi üle tuhande värava. See oli aeg, mil kuninglikus spordialas ei valitsenud veel täielikult ja ainult raha.

Aga mina läksin Santosesse ühelainsal ja sootuks erineval põhjusel – sest seal on meri. Atlandi ookean nimelt. Tahtsin sellest Perdizesi betoondzunglist põgeneda. Kuigi jah, viimasel ajal olen mõelnud, et meie maja ja terass on selle linnaosa keskmisega võrreldes ikka suht hubane... ja rohkem brasiilialik.

Santosesse oli tõeliselt raske saada. Asusin teele liinibussiga oma kodu lähedalt. Seejärel pidin istuma metroosse ning seejärel bussijaamast uue bussi peale. Santose ja SP vahemaa on umbes 1 tund, mis oli väga talutav. Loodus oli fantastiline. Olen tähele pannud, et domineerivad peamiselt kaks värvi – tumeroheline ja violetne. Muidugi olen kohalike käest juba päris palju kohalike puude kohta küsinud, kuid nad ei tea väga hästi oma puude nimesid, nii et mina ka veel ei tea.

Santos võttis mind vastu põrguliku 35 kraadise kuumusega. Pidin veel istuma u tund kohutavas linnaliinibussis, kui lõpuks oma sihtmärki nägin... helesinist Atlandit. Rand oli muidu ilus ja tohtult suur, kuid liiv oli kohutavalt kuum ja päike meeletult intensiivne. Polnud nii kuuma käes enne olnud. Läksin kohe vette, mis oli umbes 28-30 kraadi. Mis oli iseenest müstiline. See tähendab seda, et vees on samuti liiga palav olla. Kujutlematu ja eestlase jaoks mitte just väga meeldiv tunne.

Olin siis mitu tundi palmi all varjus. Ning oma pea 2 tundi vees kaa. Õhtupoole läks keskkond märks meeldivamaks, kella kuue paiku oli juba väga hea. Siis hakati juba seal rannavõrkpalli ka mängima, kuid kahjuks oli minu jaoks juba liiga hilja. Päike laskus madalamale ja see meenutas Vahemermaade randade suvist päikesloojangut...

Santos on tegelikult väga ilus linn. Seal on säilinud ka koloniaalarhitektuuri näiteid, mida SP üldse pole. Santoses asuv ka kohvimuuseum, mis on mälestus sajandeid eksiteerinud kohvikaubandusest. Kahjuks ma ei jõudnud aga suuremat midagi vaadata, sest varsti hakkas pimedaks minema, ning pimedas ma üksi võõrasse Brasiilia suurlinna jääda ei tahtnud.

ilm

Tänane ilm. Nii soe on on umbes kella 16-ni. Siis hakkab paduvihma sadama, kuni umbes kella 19-ni. Õhtul on jälle ilus. Samuti on öösel üldiselt väga soe. Öösel võib isegi lõunapoolkera tähti näha. Selline ekvatoriaalne kliima valitseb Sao Paulo üle.

mõned Perdizesi vaated

historia

Kummaline on mõelda, et veel umbes 150 aastat tagasi oli Sao Paulo väike koloniaallinnake, kus ei toimunud midagi olulist. Hoolimata sellest, portugallastest misjonärid ja kolonistid olid selle ala asustanud juba 16. sajandil polnud siin arenguks mingit erilist stiimulit. 18. sajandil olid Sao Paulo elanikud olnud kogu Portugali impeeriumi häbiplekk: nad olid nii vaesed, et ei jaksanud isegi neegerorje osta ning tegelesid seega piraatlusega ja pidasid jahti kohalikele indiaanlastele. Sel ajal oli suur osa selle piirkonna rannikust asustatud veel tupi indiaanlastega, kes järgnevalt muidugi aga välja surid.

Sao Paulo osaiigi majandus elanikkond kasvas siiski 18. sajandi jooksul oluliselt, sest suhkruroo ja kohvikasvatus hakkas üha suuremaid kasumeid tootma. Loomulikult jätkus selle perioodi jooksul pidev neegerorjade vool Aafrikast, mis koloniaalmajandusele suure tõuke andsid. Brasiilia kreoolid muutusid jõukamaks ja iseteadvamaks, mistõttu oli eraldumine Euroopa mõttes kääbusriigiks muutunud emamaast väga loogiline.

Sao Paulo rivaliteet Rio de Janeiroga on pärit just sellest ajast, 19. sajandi keskpaigast. Sellel perioodil hakkasid suhkruroo- ja kohvikasvatusega tegelevad ettevõtjad investeerima oma kasumeid manufaktuuridesse ja tööstusettevõtetesse, mis vajasid aga uusi töökäsi. Sao Paulo tormiline areng algas just peale orjuse kaotamist 1888. Algas migratsioon Euroopa maadest - peamiselt Itaaliast, Portugalist ja Hispaaniast. Ligi 6 miljoni tänapäeva paulista soontes voolab itaalia verd. Samuti aga hakkas inimesi saabuma Aasiast - peamiselt Jaapanist ja Koreast. Ning kõikvõimalikest teistest piirkondadest. Ka Kesk- ja Põhja-Euroopast. Ka Eestist.
















Selline nägi kesklinn välja 20. sajandi esimestel aastatel, 1928 elas seal juba aga üle miljoni elaniku. Esimese vabariigi (1889-1929) ajal sai Sao Paulost Brasiilia tähtsaim majanduskeskus.
Tänu immigratsioonile oli Sao Paulo sel perioodil üks maailma kõige kiiremini kasvavaid linnu. Linna rännanud miljonite inimeste keelte ja rahvuslike traditsioonide segunemist võib kindlasti võrrelda USA suurlinnadega. Siiski võib kokkuvõttes öelda, et Sao Paolo on võrreldes Brasiiliakeskmisega suhteliselt euroopalik. Suurem hulk Euroopa immigrante saabus ainult Argentina pealinna Buenos Airesesse.

Peale II maailmasõda Euroopast Lõuna-Ameerikasse enam ei migreerutud. Küll aga hakkasid brasiilia vaesemate põhjapiirkondade elanikud rändama tööstuslikku Lõunasse, ehk siis Sao Paulosse ja Riosse. Selle kiire kasvuga on käinud kaasas mitmesugused teravad probleemid. Areng on olnud stiihiline ja kontrollimatu, mis on tinginud kõikide arengumaade linnade probleemi - slummide tekke. Traditsiooniliselt on Brasiilia favelasid muidugi peetud ühetedeks kõige ohtlikumateks piirkondadeks maailmas.

Viimase kümendi Sao Paulo on selles osas küll oluliselt muutunud. Favelad on tänapäeval sotsiaalprogrammide tulemusel oluliselt turvalisemaks muutunud. Sao Paulos pole vist ka erilist narkoäri ning politsei helikoptereid siin alla ei tulistata. Või nagu kirjtuab The Economist - SP on muutumas kesklassi linnaks. Kuid ebavõrdsuse ajalugu hakkab siin silma ometi ikkagi igal sammul.

almoco

minu hommiksöök. kõige tähtsamad on muidugi puuviljad, mis on siin suurepärased.













see on väike arbuus - melancia

päike tuli välja

Avenida Paulista ja kesklinn

Avinguda Paulista ja muu kesklinn.