emotsioon

Brasiilia elu on emotsioon. Kõik ümbritsev tekitab teravaid ja unustamatuid emotsioone, mida on tihti raske sõnadesse panna. Iga inimene, kes vähegi tahab märgata, näeb teda ümbritsevat paradiisi ja põrgut. See tähendab, et väga palju siinseid "asju" on kõige paremad ja erilisemad maailmas, osad aga kõige hirmuäratavamad, ohtlikumad või kurvemad. Mõlemad poolused tunduvad lihtsalt meeletult haaravad.

Kõik see tekitab uskumatu põnevuse tunde - tunde, et viibid iga päev ja iga hetk ülioluliste sündmuste keskel. See ongi peamine põhjus, miks mulle siin meeldib. Ma pole kunagi varem midagi sellist näinud ega tundnud.

Olulisi sündmusi toimub siin tõesti koguaeg. Minu jaoks pole olulised sündmused mitte näiteks Coldplay või Metallica kontserdid (mis osasid välisüliõpilasi vaimustasid). Midagi muud.
Ka rääkimine huvitavate inimestega ja nende arvamuste teadasaamine. Siin blogis ma ju tuginengi erinevate inimeste ja eelkõige minu enda subjektiivsele arvamusele...

Käisime nädalavahetusel meie sõprade korteris peol, mis asub ühe kesklinna betoonhiiglase 25 korrusel. Sealt kõrgelt avanes imeline vaade, mis kindlasti sarnaneb New Yorgile, Tokyole jne. Ma pole New Yorgis käinud, kuid arvan, et Sao Paulo ja Ühendriikide suurlinna vaated on mitmest aspektist sarnased. Muidugi, mõlemas linnas on meeletul hulgal kalleid ja vähem kallimaid poode, restorane, baare ja klubisid, aga ka muuseumeid, teatreid, raamatukogusid ja ülikoole. Sao Paulo kesklassi miljonid vaatavad New Yorgis arenevaid komöödiasarju kui ka kodumaiseid telenovelasid. Küll aga olen päris kindel, et Sao Paulo elu on minu jaoks haaravam ja igal juhul emotsionaalsem. Valik, mida teha või kuhu minna on lihtsalt piiramatu.
















Tohutute klaasist kõrghoonete vahel jalutada on tõeliselt võimas tunne. Arhitektuur on igal pool võimas, kuid Sao Paulo kesklinn pole väga turvaline, sest suurema osa tänavatest on hõivanud vaesed kirdeosast pärinevad tumedanahalised sisserändajad. Pimedas seal ringi käia pole tõesti väga mõistlik. Minusugusele blondile gringole on muidugi ikka eriti ohtlik.

Kummaline, et just seal väljendub sotsiaane ebavõrdsus kõige selgemalt. Väga palju rikkaid inimesi elab nende saopauloliku arhitektuuriga majade luksuskorterites. Nende all kõnniteel aga magavad vaesed bahialased koos oma väikeste lastega. Selline on kontrast, mis paneb esmapilgul tõeliselt jahmatama. See on kogemus, mida ei ole võimalik kogeda Eestis ega üheski Euroopa maas.

Meeletult haaravaid probleemid on vaesus ja ebavõrdsus. Siiski tahan öelda seda, et Sao Paulos hakkab mulle enam silma eelkõige koostöövalmidus kui konflikt. Minu jaoks on Sao Paulo kõige haaravam fenomen just inimeste töökus - töö, et vaesuset väljuda. Probleem on selles, et mõnikord jääb puudu sellest esimesest õlekõrrest või niidiotsast. See ongi see suur küsimus, mille 21. sajandi brasiillased lahendama peavad. Vaesed tahavad, et nende elu kiiremini paraneks. Ka väga rikkad teavad, et ainus võimalus on muuta need miljonid favelaelanikud võimalikult kiiresti keskklassiks. Et iga inimene saaks võimaluse. Siis kaovad kuritegevus ja muud ohud demokraatlikue riigikorradusele.

Alles 1990. aastatel oli Brasiilia tõeliselt vaene maa, mis vaevles peatumatus inflatsioonikeeris ja mitte-kunagi-lõppevas ladina-ameerikalikus stagnatsioonis. Jõukad ja haritud brasiillased mõtlesid oma maast kui ühest "mahajäänud troopilisest paradiisist." Välismaailm on alati rääkinud imetlusega Brasiilia kultuurist ja loomingulisusest - sambast, karnevalist, jalgpallist jne. - kuid mitte kunagi positiivse tooniga poliitikast või majandusest. Nüüd on aga midagi oluliselt muutnud.

Brasiilia on 21. sajandi esimeste aastate jooksul teinud läbi imelise transformatsiooni, millel ei ole paraleeli üheski Ladina-Ameerika riigis. Mulle on räägitud, kuidas inimeste arvamused Brasiilia kohta on viimase kümne aasta jooksul oluliselt muutnud. Ma pole Brasiilia kaasaja majanduse ja poliitika küsimustes veel väga pädev, kuid olen viimasel ajal tundma õppinud seda, mida välismaailm sellest "viimase kümnendi" Brasiilist mõtleb.

Brasiilia on muutunud tõeliseks tulevikumaaks. Viimase kümnendi väga stabiilne majanduskasv ja demokraatlikku poliitilise süsteemi kindlustumine lubab Brasiiliat vaadata potensiaalse Lõuna-Ameerika "supervõimuna". Majandusteaduskonnas räägitakse, et Brasiilia kindlustab varsti endale koha maailma 5 suurima majanduse hulgas. Pole põhjust rääkida ainult sambast vaid ka näiteks bioetanoolist ja paljudest muudest Brasiilia toodetest, mis teiste maade turge vallutavad.
Brasiilia on igas mõttes rohkem avatud. Mitte, et brasiilaste iseloom poleks avatud, vaid et ka riik hakkab mitmesuguseid bürokraatlikke piiranguid leevendama. Ka USPi ja teiste Brasiilia ülikoolide kasvav rahvusvaheline avatus demonstreerib seda tendentsi väga selgelt.

Sao Paolo on Brasiilia kõige tähtsam linn ja just siin on võimalik kõige paremini tunnetada nende muutuste ulatust ja meeletut dünaamikat, mis uut Brasiiliat iseloomustab. Mõned päevad tagasi toimus kesklinnas õpetajate meeleavaldus, kus osales ilmselt kümned tuhanded inimesed. Ülikoolis võib ka varsti toimuda uus protest rektoraadi vastu. See pole naljaasi - eelmisel aastal aeti üliõpilaste protestimiiting USPis laiali Policia Militari (sõjaväepolitsei) abil. Olen viimastel päevadel rääkinud mitme inimesega, kes nende protestide olemust on mulle põhjalikult selgitanud. Ning ma arvan, et just see on üks märk demokraatliku kultuuri tugevusest. Mina ei näe nendes protestides mitte mingisugust marksistlikku revolutsioonilisust ega sõjakust, mis ühiskondlikku konflikti süvendaks.

Brasiilias on alati esinenud meeltult korruptsiooni, kuid tänapäeval astub sellele vastu iseseisev ja verehimuline meedia, mis poliitikute tegusid korralikult kritiseerib (mis ei ole tihti võimalik Eestis). Ma loodan, et just selline kodanike suhtumine ongi mingit uut tüüpi Ladina-Ameerika osalusdemokraatia aluseks..