Brasiillasi ei saa füüsilise välimuse poolest küll kuidagi ühtselt iseloomustada. Euroopa elanike järeltulijaid on palju, aga veel rohkem musti, jaapanlasi ja korealasi jne. Sao Paolosse on viimaste aastakümnete jooksul rännanud elanikke maa põhjaosa vaesematest piirkondadest. Kindlasti võin öelda seda, et isegi Sao Paulo kesklinnas hakkab silma inimeste lihtsus ja soojus, mida ma Euroopa suurlinnades näinud pole. 10 või 20 miljonit inimest, kuid kellelgi ei tundu olevat kuhugile kiiret - ei tähtsale ärikohtumisele ega ka hommikohvile. Ka Sao Paulo tähtsamal pilvelõhkujate tänaval Avinguda Paulistal on nii suurkompaniide juhtivtöötajad kui ka lihtsad asfaldipanijad ühtmoodi lõõgastunud ja stressivabad. Eriti meeldiv on SP juures aga see, et siin pole üldse turiste.
Linnapildis hakkab silma, et peaaegu kõik inimesed noored. Ühistranpordis paistab silma alati tööealised inimesed, mis annab Sao Paulole ja Brasiiliale vähemalt praegu suure tulevikueelise Vana maailma ees.
Brasiilias räägitav portugali keel on muidugi suhteliselt erinev sellest, mida ma Tartus õppisin, kuid minu ja kõigi teiste (v. a. portugaallaste) arust on see palju ilusam kui emamaal räägitav portugali keel. Sõna dia hääldatase tšziia. Nii on see kõikide Ladina-Ameerika maadega - ka hispaania keelt räägitakse kõige ilusamini ja puhtamalt Colombias ja Venezuelas. Vähemalt minu arust. Sao Paulos räägitakse õnnek üpriski aeglaselt, mistõttu on natuke kergem aru saada... kuid kõnekeel, mida tänaval räägitakse on ikka müstika minu jaoks, millest saan aru vaid mõned sõnad. Hea on see, et räägime ka oma majas portugali keelt, sest kõik teised oskavad seda väga hästi. Neist on kergem aru saada, kui päris brasiillastest, seega pole üldse hullu. Minu enda väljandusoskus on veel suhteliselt piiratud, sest suudan ainult rääkida portugali-hispaania keele segaputru.... aga juba kindlasti Brasiilia aksendiga.
Minu linnaosa Perdizesi vaates dominerivad peamiselt 25-30 korruselised elumajad. Seega on meie natuke vanem maja siin lausa erandiks. Kui Erik meie maja ust nägi, ütles ta selle kohta, et ilmselt on see kõige "kahtlasem" maja selles linnaosas. Kuid tegelikult pole üldse nii hull:)
selle maja ukse ees on tohutu väga ilus puu, mille nime ma veel ei tea.
Liiklus on Sao Paulos küll hämmastav. Eksiteerivad küll stoppmärgid ja ülekäigurajad, kuid keegi sind tegelikult nendest üle ei lase. Tuleb ise nahhaalselt teele astuda ja loota, et autod pidurdavad. Kuid natuke kõhe tunne on küll teades, et autojuhid vöötradadesse niimoodi suhtuvad. Kuid midagi ei ole teha. Huvitav on siiski mõelda, kuidas selline liikluskultuur välja arenes.
Muidugi on siin palju takistusi, mis tunduvad minu jaoks kummalised. Ühiskonnakorraldus üldiselt tundub kindlasti mõnes mõttes suletum ja igas mõttes bürokraatlikum. Ilmselt käib selle "suure reguleeritusega" kaasas ka ressursside raiskamine ja korruptsioon. Ilmselgelt on oma osa aga ka turvakaalutlustel.
Tohutute betoontornidesse pole külalisel kuidagi võimalik sisse saada, sest kõik majad on isegi Perdizesis eraldatud kõrgete betoonaedadega. Iga maja valvab ka (vist relvastatud) turvafirma töötaja. Autosid hoitakse maa-alustes garaazides, mis meenutavad pommivarjendeid.
Sao Paulos kõige prestiizemas linnaosas, kus mina elan, pole näiteks võimalik leida mingisugust avalikku basseini või veeparki. Vähemalt sellist, mis oleks tavainimesele jõukohane. Erabasseinid asuvad suurte majade tagahoovides. Tahtsin siis ühte spordiklubi veekeskusesse ujuma minna, kuid mulle öeldi, et enne peaksin selle spordiklubi liikmeks astuma. Selleks spordiklubi liikmeks saamiseks kulub aga mitu nädalat asjaajamist ja kindlasti ka suured summad raha.
Hakkab kuidagi silma, et mitte-midagi-tegevat teenindavat personali on ilmselgelt liiga palju. Me pole Euroopas ja eriti Eestis sellise ebaeffektiivsusega harjunud. Kuid see panebki mõtlema kui teistmoodi siinne kultuur ja ühiskondlik ülesehitus tegelikult on.
Kahju, et Sao Paulos merd ei ole. Oleks ma mõnes väiksemas kohas või Rio de Janeiros veedaks ma ilmselt kogu aja lihtsalt rannas palli mängides ja ujudes. See on oleks see vist kõige tõelisem Brasiilia, milleks poleks vaja isikut tõendavaid dokumente ega muud paberimäärimist.
Kokkuvõttes arvan siiski, et olen siin veedetud kolme-nelja päeva jooksul juba päris hästi kohanenud. Olen juba märksa julgem ega karda enam eriti. Kõige tähtsam on tänaval käies lihtsalt selline nagu pähe teha, et sa tead alati, kuhu lähed. Selline mõtlemine aitab. Minu käest on nüüd kahe päeva jooksul kesklinnas mitu korda teed küsitud.
Ma sooviks Brasiiliat võtta kui tabula rasa, ma ei tahakski, et mind eelnevad kujutlupiltidest, eelarvamustest ja teadmised oluliselt mõjutaksid. Tahaksin kõik ise avastada.
No comments:
Post a Comment