Ma olin mingis muinasjutumaailmas kui ma 27. jaanuari varahommikul Sao Paulo Guarolhose lennuväljal maandusin. Lennust ma ei taha rääkida, sest vahepeal mulle küll tundus, et ma ei ela seda üle. Aga elasin, kuigi mul veel tänagi maa jälge all natukene väriseb...
Passikontroll, mis oleks Euroopas aega võtnud 10 minutit, võttis Brasiiliasse jõudes aega üle tunni. Aga sellel hetkel olin üleval olnud järjest juba üle 30 tunni, nii et ma ei hoolinud sellest enam väga. Kõigest oli ükskõik ning aru mitte midagi ei saanud. Alles klaasukstest väljudes kargas mulle pähe, et olin lõpuks Lõuna-Ameerikasse jõudnud.
Loodus oli seal lennujaama ees oli minu jaoks küll nagu mingis filmis (arvasin siis et nagu Avataris) ja auras. Päike polnud veel tõusnudki. Kõik oli nii roheline ja lõhnas kujutletamatult...
Ostsin bussipileti ning istusin jahedasse bussi. Enesetunne läks juba paremaks ja jõin vett. Bussis nautisin vaateid, kuni mul mingil hetkel jälle väga paha hakkas. Aga jõudsin ikkagi lõpuks kohale.
Kesklinnas bussist väljudes kartsin üpriski mõjuvõimsatel põhjustel, et mind röövitakase kohe paljaks, sest suhteliselt palju kahtlasi tegelasi oli igal pool ümberringi. Aga lõpuks jõudsin kohale ning üllatasin oma korterikaaslasi kellest tuleb juttu kindlasti hiljem.
Enamik tänapäeva eestlasi teab, et Sao Paulo on suurlinn Brasiilias. Mis seos võiks sellisel eksootilisel kohal olla Eestiga ? Siiski 1930. aastatel elas SP osariigis ligi 2000-3000 eestlast kes olid tollal sinna hiljuti emigreerunud. Suurem osa neist olid aga pärit taluperedest ning neil polnud mingit ettekujutust, mis neid ees ootas. Nad olid osa niisiis suuremast rändeprotsessist, mis viis Euroopa ülejäävat ja vaesemat elanikonda Uuele kontinendile. Suuremale osale neist aga ei pakkunud saatus võimalust päris oma maatüki omandamiseks ning koduse rukkikasvatusega jätkamiseks. Neist said hoopis juhutöölised ühe industrialiseeruva metropoli eeslinnades.
Minu olukord on hetkel natukene kindlustatum. Ometi on hea mõelda, et eestlased on siin juba pikka aega ees olnud. Praegu pole sellest kultuurist muidugi enam palju järel, kuid seda suurem on tänapäeva Sao Paulo 20 miljoni elaniku kultuuriline ja etniline mitmekesisus. Sao Paulo on Lõuna-Ameerika maailmajao New York, kus seguneb tohutu hulk erinevaid kultuurifenomene.
Esimesel päeval ei saanud ma veel mitte midagi kõigest sellest aru. Aga kõik oli tore, sest minu korterikaaslased võtsid mind hästi vastu ning muidugi pidin kohe hakkama portgali keeles rääkima.
No comments:
Post a Comment