Olen olnud Brasiilias juba kaks nädalat. Emotsioonid on olnud erinevad, kuid kokkuvõttes on kõik väga ilus. Eelkõige loevad ikkagi päike ning uued ja värsked kogemused. Kuigi Sao Paulo on oma suuruse tõttu ehk Brasiilia kõige erandlikum linn, olen ma aru saanud, et siinne elulaad ja inimesed on siiski üdini brasiilialikud (paljud inimesed kindlasti ei nõustu minuga). Eurooplasele on kogemused Brasiilias ja Ladina-Ameerikas sageli üdini vastukäivad. Brasiilia on igal juhul kontrastide maa.
Kõige "huvitavam" oligi täna, kui käisin föderaalpolitseis (Policia Federalis) oma viisat registreerimas. Ma pidin koos teiste välismaalastega ootama sabas ... 5 tundi. Koridoris ootas koos minuga umbes 100 inimest, kes kõigil oli mingi probleem Brasiilias viibimisega. Tohutult palju oli Boliivia indiaanlasi, kes soovisid Sao Paolo osariiki emigreeruda. Neil oli kaasas väga palju väikesi lapsi. Pabereid registreeriti kahes punktis, kus oli tööl vist kokku ainult 3 inimest. Samal ajal viibis ruumis veel suur hulk muude asjadega tegelevaid ametnikke ja umbes 6-7 kuulivestides (ja ilma) politseinikku, kes valvasid, et keegi ootamise ajal maha ei istuks ega muidu ennast liialt mugavalt ei tunneks. See muidugi liialdatud, kuid reaalselt ei teinud need politseinud tõesti mitte midagi vajalikku.
Ma ei mäletagi, millal ma enne Brasiiliat päris tõsises sabas seisin. Eestis pole saba lihtsalt võimalik. On hea, et ma läksin sinna juba 2 nädalase Brasiiilia kogemusega. Kui ma oleks läinud esimestel päevadel, oleks bürokraatishokk olnud ikka kohutav. Praegu olen sellega juba harjunud. Võtsin sabasse kaasa pudeli vett, suure küpsisepaki, sokolaadi, ajakirja, ühe romaani, mille mõned päevad tagasi ostsin ning muidugi mp3 mängija. Kõik see aitas aega meeldivamalt veeta. Vahepeal rääksin juttu ka ühe Angola poisi ning erinevate boliivialastega. Kokkuvõttes sain kõik asjad korda. Muidugi pean kõige selle asjajamise juures olema tänulik Albale ja Carolile (minu korterikaaslased), kes neid bürokraatimasinaid juba paremini tunnevad.
Teises plaanis on Brasiilia kõige avatum ja külalislahkem maa, kus ma kunagi käinud olen. Näiteid võin selle kohta esitada juba kümeneid. Abosluutselt iga kord, kui ma olen tänaval mingi ametniku või politseiniku ja piletimüüajaga olen rääkinud, on läheduses viibinud inimesed tulnud minuga rääkima - mulle nõu andnud või või mind aiadata püüdnud. Noored ja haritumad brasiilased tahavad rääkida ka inglise keeles, võrreldamatult rohkem kui Euroopas.
Sao Paulos pole küll turiste, kuid välismaalastesse suhtutakse hästi, vähemalt paremini kui vanades Euroopa maades (Eestist rääkimata). Olen tähele pannud brasiillaste erilist avatust kõigele uuele, mida neil on vastu võtta väge kerge. Isegi kui inimesed ei oska võõramaalastega suhelda, ei karda nad neid ega ei põlga neid. Nad võtavad kõiki võrdsete ja omasugustena. Neid ei koorma sajandite taak, mis meid, eurooplasi, nii valusalt kummitab. Kui kultuur iseenesest ongi sulatusahi paljudest eri kultuuridest, siis kuid teisiti see saakski olla.
Sao Paulos on palju manhattanlikke kõrghooneid, kuid tegelikult näeb suurem osa tänavaid välja just sellised. See demonsteerib täiesti juhuslikku linnaplaneeringut st. selle täielikku puudumist.
Siin ei ole hingematvat Havanna koloniaalarhitektuuri ega ega Buenos Airese avaraid euroopalikke avenüüsid. Selline see ongi...väikesed poekesed ja baarikesed iga nurga peal, lõputu liiklus, auklikud teed, oranzid onmibussid, päike ja vihm.
No comments:
Post a Comment