Sao Paulo-Rio vahemaa on umbes 6 tundi bussiga ja möödus päris kiiresti. Kui vaadata Brasiilia kaarti, on need linnad praktiliselt üksteise kõrval. U. 1,5 tunniga jõudsime Sao Paulo eeslinnadest välja, järgnes vaid väga hurmav loodus. Tagaplaanil olid mäetipud ning muidu oli kõik väga roheline. Taimed polnud mitte vahemereliselt tumerohelised, vaid pigem helerohelised - seega nagu juunikuus Eestis.
Rio võttis mind vastu esimeste tõeliste faveladega, mida Brasiilias näinud olen. Real thing, sest need eeslinnad olidki favelad. Täpselt nii, nagu pildi peal olin näinud. Mägine maastik väga tihedalt täis ehitatud madalaid maju. Juhuslikest ehitusmaterialidest.
Rio bussijaam polnud SP Terminal Tiete moodi, vaid oli väga väike meenutades rohkem Viljandi bussijaama. Sinna pidid paar miljonit bussiga karnevali ajaks Riosse saabuvat inimest ära mahtuma. Päris soe oli ka, arvan, et umbes 40 kraadi. Õnneks oskasin päris hästi orienteeruda ja mul õnnestus linnaliinibussiga keskusesse jõuda.
Kesklinn meenutas suurte hoonetega SP keskust, kuid kõik tänavad olid liikluseks suletud ning kõikjal domineerisid paraadid. Oli raske mööda minna ja mitte seisatada. Lõpuks hakkasin kaardi abil jõudma Santa Teresa linnaossa, kus valitsesid vanemad koloniaalstiilis ehitused. Tänavatel jätkusid aga pidevad rongkäigud ja erinevad blocod. Tänav mida mööda ma oma elukoha poole kõndisin tõusis mäe otsa ja meenutas mulle Tenerife mägikülasid ja isegi Granadat...
Rio koosneb niisiis mägedest (mida kohalikud nimetavad morrodeks) ja orgudest. Ja lõpuks randadest. Santa Teresa asub ühe sellise morro jalamil. See üks traditisioonilisemaid Rio linnaosasi, mis pakkus nii hingematvat koloniaalarhitektuuri ja vaateid merele. Kuid sellel hetkel kui ma oma elukohta jõudsin, olin merest veel väga kaugel.
Mul oli mõned päevad võimalus elada ühe oma tuttava Mario õe majas, mis oli tõesti fantastiliselt ilus. Nende perekond üüris alati karnevali ajaks osa tubasid välja ning seetõttu õnnestus mul ka Rios ööbimine leida. Marioga aga Rios viibimise jooksul kohtuda ei saanudki, sest tema perkonda oli just eelneval päeval tabanud üks kurb sündmus.
Rio karneval oli aga esmaspäeval jõudmas oma haripunkti. Kõik näitas, et kõige suurem hullus oli saabumas just nüüd. Sain kokku oma sõbra ja korterikaaslase Danielle´ ja tema sõpradega ning läksime muidugi elamusi püüdma. Linn oli aga täiesti meeletu, sest kõikidel tänavatel lihtsalt..pidutseti. Õhtupoole laskusime morrost alla ja püüdsime metrooga jõuda Copacabana lähedale...kuid kõik see oli võõras linnas kus toimus "maailma suurim pidu" kohutavalt keeruline ja võttis mitu tundi aega...
Nägin esimest korda Copacabana randa pimedas valgustatuna tuhandetest tänavalaternatest. Ning sadadest tuhandetest inimestest. Igatahes oli sel öösel Copacabana ja Ipanema randadesse kogunenud sajad tuhanded inimesed.
Olin varsti kohutavalt väsinud (sest Rio väsitab palju rohkem kui Sao Paulo, varsti seletan miks). Ainus võimalus koju saada oli taksoga, kuid varsti selgus, et see pole võimalik. Ükski takso lihtsalt ei soovinud Santa Teresa mäe otsa minna, sest tõusmine oleks võtnud tohutult aega, sest sinna viivatel kitsastel munakivisillutisega "mägiteedel" oli nendel kellaegadel lihtsalt liiga palju rahvast. Jala poleks mingil juhul tohtinud minna - kõik taksojuhid väitsid, et vahepealsed regioonid on öisel ajal käimiseks väga ohtlikud. Loomulikult polnud mul geograafiast suuremat aimu. Selline üllatuse pakkus Rio mulle. Rääkisin paljude taksojuhtidega ja lõpuks oli päris kõhe olukord...
Üks taksojuht nõustus mind lõpuks sinna viima. Siis aga muutis oma meelt ja viis mind hoopis nn. "mototakso" peatusesse. Mul polnud väga aega mõeldagi kui... juba järgmisel hetkel kihutasime Kawasaki mootorattaga Rio öös. Mootorratas on Brasiilia suurlinnas väga effektiivne, sest võimaldab vältida kõiki ummikuid. Kiirus tõusis vahepeal kindlasti 90-100 km/h. Kuid ma ei kahetse seda üldse, sest see oli unustamatu kogemus. Umbes selline tunne Sonny Crockett ja Ricardo Tubbs mustas sportautos Miami Vice esimeses osas Phil Collinsi "In the Air tonight" ajal. Mingil hetkel sõitsime mööda ka Sambadromist, mis meenutas vikerkaarevärvilist pulbitsevat katelt... nagu Vana-Rooma anfiteater, ainult et kottpimedas troopilises öös. Ja jõudsime 10 minutiga ohtutult koju. Alles järgmisel päeval sain teada, et see mototakso on tegelikult ebaseaduslik..
Järgmisel päeval avanes võimalus mul natukene linna vaadata. Rannas ma väga olla ei saanud, sest liiga kuum oli. Õhtul läksime (karnevali viimaseks päevaks) Santa Tereza lähedale Lapa linnaossa, mis on tuntud oma sambabaaride ja boheemlasliku (ja brasiilasliku) õhkonna poolest. Linnaosa meenutas oma välimuselt rohkem Vahemeremaasid. Muidugi oli koguenud meeletu rahvamass ning kõikjal kõlasid sambarütmid ning oli kergesti võimalik omandada mõnusalt jääkülma õlut.
Kuid siin puutusin ma kokku millegagi, milest ma olin palju kuulnud, kuid mida ma veel Brasiilias kohanud polnud. Kuritegevusega. St. mind püüti selle õhtu jooksul u. 2-3 korda röövida. Tegemist oli lihtsalt taskuvarastega rahvamassis. Õnneks mitte midagi tõsist, sest ma olin koos suure seltskonnaga, kus oli ka mitu brasiillast, kes sellised sitatsioonid kohe läbi nägid kuid... Kohutvalt häiriv oli aga see, et just mina püüdsin tähelepanu. Oma välimuse pärast. Ning selliseid kahtlasi tegelasi oli seal ikka tohutult palju. Ja üldiselt - Rios on neid ka päeva ajal kohutavalt palju.
Sain alles nüüd aru, et kuulivestides ning raskelt relvastatud politseinikud on igal tänavanurgal lausa hädavajalikud.
Üldiselt oli see aga õhtu suurepärane. Kohtusime väga palju uute inimestega ja kui koju läksime oli päike juba Rio mägede ja lahtede kohal. Järgmised päevad oli rahulikud ning sain Riost paremini aru. Rio geograafia on tõesti huvitav, tohutu hulk vaeseid linnaosasi (favelasid) on kõrvuti kõige paremate linnaosadega. Kõige ilusmad linnaosad (rannad) asuvad lõunaosas. Ning linna kohal valitseb Brasiilia ja Ladina-Ameerika üks kõige kuulsamaid sümboleid... Cristo Redentedor.
Copacabana ja Ipanema on maailma kuulsamad rannad. Kuid seal viibides tundub, et nende paremad ajad on möödas. Kõrghooned on suhteliselt vananenud ning jäävad alla igale Hispaania päikeseranniku "betoonkülale". Brasiilia mõttes oli need rannarajoonid 1960. aastatel lausa kultuspaigad, kus kinnisvarahinnad olid laes. Ipanema rannas omasid maju ja hängisid niisama ringi Brasiilia tuntumad intellektuaalid - kirjanikud, kunstnikud, muusikud jne. Siin kirjutas Antônio Carlos Jobim laulu "The Girl from Ipanema," millega sündis bossanova muusikastiil. Ning pärast 1964. aastat sai Ipanema vasakpoolsest "intellektuaalikogumist" peamine vastupanukolle militaarreziimile. Kuid peagi sundisid kindralite relvad kõik nad pagendusse. Või vanglasse. Uus demokraatlik revolutsioon tõusis hoopiski 1970-1980 aastate Sao Paulo töölisliikumisest..
Rio elanikke kutsutatakse cariocadeks. Cariocad on muidugi tuntud oma muretu elustiili pärast. Samas on nad harjunud sellega, et kõik mis on Brasiilias hea, ilusat ja tähtast asub just siinsamas. Rio oli kuni 1960. aastate alguseni Brasiilia pealinn. Sellepärast arvavad nad, et just nende elustiil on kõige parem. Sao Paulo elanikke päevad nad segasdeks tööloomadeks, kes korralikult puhata ei oska. Samas, ega paulistanod neile selles vaidluses kohe kindlasti võlgu ei jää.
Ma arvasin enne Brasiiliasse tulekut, et just Rio on see linn, kus on kõige parem elada. Et see on üldse üks maailma paremaid ja ilusamaid linnu. Siiski arvan praegu, et Sao Paulos oli mul kohaneda kohe kindlasti palju lihtsam kui Rios... Rio on lihtsalt nii teistmoodi. Ilusam, kuid vaesem. Rio on turismilinn, kus välismaalasi vaadatakse peamiselt tuluobjektina. Rios on ebavõrdsuse käärid palju nähtavamad. Tänavalapsed paluvad dollareid ja neegrid magavad päise päeva ajal kõnniteedel..
Rio tegi mind mitmes mõttes rahutuks. Rios kõnnivad inimesed väga aeglaselt. Lausa jalutavad, sest neil pole kuhugile kiiret. Mulle see meeldib see ja püüan ka ise võimalikult aeglaselt käia. Kuid Rios pole see mõistlik. Sest sajad või isegi tuhanded väga tumedanahalised ja ilmselgelt suhteliselt vaesed kodanikud jalutavad igal pool ringi... lausa senikuulmatu aeglusega. Mind tegi see kõik kohtuavalt rahutuks, sest Sao Paulos kõnnivad inimesed (nii heleda kui tumeda nahavärviga sama kiiresti või kiiremini kui Eestis). Olin sellistest tegelastest isegi oma turistiliku jalutamistiiliga märgatavalt kiirem - nad olid lihtsalt nii aeglased. Ja see pole nii favelas, vaid ka kesklinnas ja elitaarsetes Lebloni ja Ipanema rajoonides. Kuhu nad lähevad või mida nad teevad ? Võibolla lõppes neil just töö ning nad lihtsalt jalutavad rahulikult metroo või bussi peale, et koju perekonna juurde minna? Aga äkki on neil aga hoopis mingi muu plaan?
Siiski, viimastel päevadel hakkas Rio mind tegelikult tõeliselt veetlema. Olin peaaegu 3 päeva rannas ja Ipanema võlu jõudis minuni. Paljudes maailma randades on fantastilised päikeseloojangud ja palju ilusaid inimesi. Kuid midagi on Rios teistmoodi. Need inimesed seal rannas - cariocad - ei ole turistud. Nad ei põgene mõneks nädalaks töö eest. Nad elavadki seal. See ongi see mida nad teevad. Nad võivad küll päev otsa kontoris töötada, kuid päikeseloojanguks jõuavad nad randa, et mängida üks futvolei, jalutada rannapromenaadil ja juua mõnes kohvikus värskendav õlu või caiprinha. Sellist elustiili võib ainult kadestada, vaevalt et midagi sarnast kuskil maailmas eksisteerib. Muidugi, riolastel on aastaringselt seal viibides raske oma linna, looduse ja kliima erilisuset aru saada. Mitte kunagi ei ole külma ega pimedust. Kõik see annab carioca elustiilile erilise veetluse ja kerguse, mida on raske sõnades väljendada ja mis on bossanova muusika sisu ja hing.
Rannavõrkpall ja futvolei on loomulikult üks osa "keskklassi" cariocade igapäevaelust. Copacabanal, Ipanemal ja Leblonil saab seda tõesti näha igal pool. Futvolei on eriline brasiilia mäng, mida mängitakse rannavõrkpalliväljakul ilma... käsi kasutamata. Ehk siis võrkpall jalgpalli reeglitega. Kätega palli puutuda ei tohi, pall ei tohi liivale kukkuda. Palli võib puutuda kõige muuga - jalaga, peaga, õlaga, jne. Seega, mäng milleks on vaja kujuteldamatuid oskusi... ning mida oskavad Ipanemal mängida isegi tüdrukud. Kui ma seda nägin, jäi tõesti suu lahti.
Viimasel päeval õnnestus mul Ipanema rannavõrkpalli staadionil(!!) näha Brasiilia rannavõrkpalli etappi. Võistlusari milles osalevad maailma parimad rannavõrkpallurid. Just siis kui ma ranna kuumuse eest põgenedes tuhatkond inimest mahutavale areenile sisenesin, mängisid liival 2008. aasta Pekingi olümpial hõbemedali võitnud Marcio Arujo ja Fabio Luiz. Maagiline tunne oli igatahes. Meeletult kahju oli, et ma ei saanud seda video peale võtta, sest minu kaamera oli selleks ajaks juba katki.
Selline Rio siis oli. Emotsioonid olid väga tugevad ja tahaksin sinna kindlasti veel minna. Sain seal päris mitme toreda inimesega tuttavaks. Brasiilia tohutute mõõtmete juures on imelik, et riigi kaks kõige olulisemat keskust - Sao Paulo ja Rio de Janeiro - asuvad nii lähestikku. Loomulikult räägivad erinevad brasiiliased, et nn. "tõeline Brasiilia" on hoopis mujal. Salvador Bahias, Minas Geraisis või hoopis Amazonases. Kus on rohkem kultuuri, ajalugu ja eelkõige loodust (ning vähem inimesi). Ometi on need kohad Euroopa mastaape arvestades meeletult kaugel. Amazonas on Sao Paulost peaaegu sama kaugel kui Eesti Prantsusmaast. Mnjah.
No comments:
Post a Comment