Aga mina läksin Santosesse ühelainsal ja sootuks erineval põhjusel – sest seal on meri. Atlandi ookean nimelt. Tahtsin sellest Perdizesi betoondzunglist põgeneda. Kuigi jah, viimasel ajal olen mõelnud, et meie maja ja terass on selle linnaosa keskmisega võrreldes ikka suht hubane... ja rohkem brasiilialik.
Santosesse oli tõeliselt raske saada. Asusin teele liinibussiga oma kodu lähedalt. Seejärel pidin istuma metroosse ning seejärel bussijaamast uue bussi peale. Santose ja SP vahemaa on umbes 1 tund, mis oli väga talutav. Loodus oli fantastiline. Olen tähele pannud, et domineerivad peamiselt kaks värvi – tumeroheline ja violetne. Muidugi olen kohalike käest juba päris palju kohalike puude kohta küsinud, kuid nad ei tea väga hästi oma puude nimesid, nii et mina ka veel ei tea.
Santos võttis mind vastu põrguliku 35 kraadise kuumusega. Pidin veel istuma u tund kohutavas linnaliinibussis, kui lõpuks oma sihtmärki nägin... helesinist Atlandit. Rand oli muidu ilus ja tohtult suur, kuid liiv oli kohutavalt kuum ja päike meeletult intensiivne. Polnud nii kuuma käes enne olnud. Läksin kohe vette, mis oli umbes 28-30 kraadi. Mis oli iseenest müstiline. See tähendab seda, et vees on samuti liiga palav olla. Kujutlematu ja eestlase jaoks mitte just väga meeldiv tunne.
Olin siis mitu tundi palmi all varjus. Ning oma pea 2 tundi vees kaa. Õhtupoole läks keskkond märks meeldivamaks, kella kuue paiku oli juba väga hea. Siis hakati juba seal rannavõrkpalli ka mängima, kuid kahjuks oli minu jaoks juba liiga hilja. Päike laskus madalamale ja see meenutas Vahemermaade randade suvist päikesloojangut...
Santos on tegelikult väga ilus linn. Seal on säilinud ka koloniaalarhitektuuri näiteid, mida SP üldse pole. Santoses asuv ka kohvimuuseum, mis on mälestus sajandeid eksiteerinud kohvikaubandusest. Kahjuks ma ei jõudnud aga suuremat midagi vaadata, sest varsti hakkas pimedaks minema, ning pimedas ma üksi võõrasse Brasiilia suurlinna jääda ei tahtnud.
Väga hästi kirjutad!
ReplyDelete